Nädala juubilar: Ruut Tarmo 110

Ralf R. Parve,      26. aprill 2006


26. aprillil möödub 110 aastat nimeka näitleja Ruut Tarmo sünnist. 1935. aastani kandis ta nime Harald Rudolf Klein.
Tema näitlejaelu algas 1912. aastal Tartu seltsides ning jätkus 1914. aastast elu lõpuni Vanemuises, Rändteatris, Estonias ja Eesti Draamateatris.
Tegelikkuses väikesekasvuline mees mängis suuri rolle. Kord oli ta Eero Aleksis Kivi „Seitsmes vennas", Olovernes Tammsaare „Juuditis", nimiosaline Moliere'i „Tartuffe'is", siis jälle pikaninaline Cyrano de Bergerac, seejärel aga tembukas Pearu Tammsaare–Särevi „Vargamäes" ning „Vargamäe vanades ja noortes".
1971. aastal ilmunud Mari Möldre raamatus "Ruut Tarmo" olevast osatäitmiste loetelust on aastaist 1922–1966 kokku üle 215 näitlejarolli. Kusjuures see nimekiri pole sugugi täielik!
Mängida tuli kõige erinevamaid rolle. Ruut Tarmo on lavalaudadel olnud nii keiser kui ka kuningas – nimeks Karl VII, Friedrich II, Eerik XIV või Paul I. Maroko printsist on lavastaja tahtel saanud mandariin Wu Li -tshang, ,minister Toomas Tohuvabohu, Ridala maavanem, narr vaaraokojas, II metallitehase tööline, köster, apteeker ja kirjanik Oskar Luts.
Näitleja kaasaegsed on Ruut Tarmot hinnanud kõrgelt nii näitleja kui ka elumehena. Siinkohal mõned südamlikud tähelepanekud Voldemar Pansolt:
"Tarmo oli sajaprotsendiline self-made-man, ise end neljaklassilisest koolist lugemisega üles harinud. Sealjuures polnud ta raamatutüüp. Tal oli haruldane pea: ta luges vähem, aga mäletas rohkem. Hea pits kõrgeklassilise suupistega, hea saun ja hea jutukaaslane olid ta teiseks raamatukoguks. Tarmo hindas kõiges ainult kõrgeklassilist: restoran, ülikond, sakuska, lipsud, kingad, raamatuköide, lõhnaõlid, kodukaunistus ning isegi unenäod – kõik pidi olema "Epstein-mark"!"
Näitlejannast abikaasa Mari Möldre sulest aga saame suurepärase pildi Ruut Tarmo tõelisest sugestiivsusest ja rolli sisseelamisest See avaldus näiteks 1949. aasta suvel, mil naaberkorteri perenaine teatas kojutulevale Ruut Tarmole hirmunult, et nende korterist väljus varas, pruun naistemantel koos riidepuuga käsivarrel. Näitleja nägu, viltune lõug, jõledad silmad ning kähisev käsk varastatu tagasi panna tegid allakäinud poksijast tõelise pupujuku. Kui miilits juba pärale jõudis ja varga kunagise poksijakarjääri tuvastas, ehmus pupujukuks juba Ruut Tarmo.
Teine meie suurnäitleja Heino Mandri on Ruut Tarmot hinnanud nii:
"Ruut Tarmo hääles oli kogu inimlik skaala – vaevalt tabatavatest hingevarjunditest kuni metsiku möirgeni. Ja seda helinat ja seda möirgamist kandis ta endaga kaasas kogu oma lava- ja elutee, kandis kaasas, nagu oma avarat ja rikast, meeletut ja hella hinge, mis tegi ta suureks näitlejaks, mehiseks, toredaks inimeseks ja kolleegiks."
Ruut Tarmo lava- ja elutee lõppes 28. jaanuaril 1967.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)