Nädala juubilar ALEKSANDR PUŠKIN 210

 Puškini emapoolne vaarisa sattus Venemaale Aafrikast. Temalt päriski tulevane suurpoeet oma küllalt eksootilise välimuse, tänu millele tal hiljem oli suur populaarsus naiste hulgas ja paljud kadedad mehed teda ei sallinud. Vaarisast kirjutas Puškin 1827. aastal oma esimese tähelepanuväärsema proosateose - lõpetamata jäänud romaani "Peeter Suure moorlane".

1811. aasta lõpul pääses Puškin eriliselt väljavalitute kooli - Tsarskoje Selo lütseumisse, kus esmakordselt väga kõrgelt hinnati tema luuleannet. Lütseumiajal ilmus trükis tema esimene luuletus ja ta astus küllalt ekstreemsesse kirjanduslikku rühmitusse „Arzamass". 1817. aastal sai lütseum lõpetatud kolleegiumisekretäri aukraadis.

Puškin oli sõprussidemetes mitme tulevase dekabristiga, kirjutas poliitilisi pamflette ja käitus võimude suhtes küllalt väljakutsuvalt,  mistõttu saadeti 1820. aasta kevadel Moskvast ära, tööle Kišinjovi kubernerikantseleisse - n-ö patust kaugemale. Ajendiks sai asjaolu, et ühes tema luuletuses esinenud mõtted leiti olevat riigiametnikule  kohatud. Teel lõunasse jäi Puškin kopsupõletikku ning sõitis ennast ravima Kaukaasiasse ja Krimmi. Töökohta saabus ta alles pool aastat hiljem ja suhtus, kasutades kuberneri soosingut, oma teenistusülesannetesse ülima pealiskaudsusega.

1822. aastal ilmus Puškinilt Kaukaasia-reisidest inspireeritud poeem "Kaukasuse vang", mis tõstis ta kohemaid elavate klassikute hulka ja tõi autorile  Venemaa esipoeedi kuulsuse. Järgmisel aastal alustas Puškin "Jevgeni Onegini" kirjutamist. Ta palus ennast Kišinjovist üle viia Odessasse, kuid juba 1824. aastal vabastati ta ametist ning saadeti isa mõisasse Mihhailovskojesse, et vanemad tal silma peal hoiaksid. Nimelt oli Odessas ilmsiks tulnud Puškini täielik võimetus teha riigitööd; viimaseks piisaks ülemuse kannatusekarikas sai poeedi  intriig tema noore ja ilusa abikaasaga.

Kuigi Puškinit pagendus rusus, tema loominguline tegevus siiski jätkus. Aasta hiljem sündis üks tema kuulsaid armuluuletusi, mis oli pühendatud naaberkülas kohatud Anna Kernile.

8. septembril 1826 vabastas  keiser Nikolai I Puškini pagendusest ja ka tavalisest tsensuurist, nimetades poeedi oma isiklikuks kaitsealuseks.

Järgnenud aastail ei suutnud Puškin ennast kuidagi leida. Ta sõitis Moskva ja Peterburi vahet. Kord huvitas teda Türgi-kampaanias sõjategevusest osa võtta ja samas tahtis ta töötada Hiina saatkonnas.

1830. aastal kosis Puškin teisel katsel Moskva kaunitari Natalja Gontšarova. Saanud kingituseks oma isa mõisa Boldinos, oli ta sunnitud noore naisega mitu kuud järjest seal viibima, kirjutades "Väikesed tragöödiad", "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" ja "Jevgeni Onegini" viimased peatükid.

Järgmisel aastal kolis Puškin Peterburi lähistele Tsarskoje Selosse ning sai tsaari ajalookirjutajana juurdepääsu õukonnaarhiividele. Tsarskoje Selos valmis tal Onegini kiri Tatjanale, mis pani punkti  peaaegu kümneaastasele tööle värssromaani "Jevgeni Onegin" kallal.

1833. aasta lõpul määras Nikolai I oma ajalookirjutaja kammerjunkruks. Seda pidas poeet lausa solvavaks, kuid kuna peres oli juba neli last, õukonnaelu nõudis raha ning teostel polnud juba tükk aega olnud minekut, tuli uhkus hingepõhja suruda. Et suurematest võlgadest vabaneda, andis Puškin trükki "Padaemanda", hingas seejärel mõne aja kergemalt ja läks järgmisel aastal erru. Aastaid 1834 ja 1835 loeti Puškini loomingus madalseisuks, kuid keegi ei teadnud, et ta töötas suuremate ettevõtmiste kallal ning et tema parimaid teoseid lihtsalt ei lubatud avaldada. Olukorrast leidis poeet väljapääsu, asutades 1836. a. omaenda ajakirja "Sovremennik" (Kaasaegne). Selles trükiti ära kõigi tollaste kirjanduse suurkujude loomingut, kuid kommertsedu ajakiri ei saavutanud.

1837. aasta talvel provotseeriti Puškini kui abielumehe tüli kaardiväelase Georges d'Anthčsiga. Auhaavamise põhjusest ja ka võimalikust tagajärjest sai Puškin küll aru, kuid duellist loobuda ei võinud, kuigi sõbrad seda soovitasid. Poeet sai haavata ning suri 29. jaanuaril pärast kahepäevast vaevlemist. See „ajapikendus" võimaldas tal ära korraldada oma pärandusasjad.

Geenius säras kui aotuli - eredalt ja kirglikult, tuues endaga kaasa silmipimestava valguse, mida paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puškini elu nii lühikeseks - teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini viisid ära nende "mustad mehed".

IVARI VEE

Jaga |