Pilguheit ENSV võimuladviku telgitagustele

 28 aastat tipus

Kuigi Johannes Käbin oli sündinud Eestimaal, lahkus ta siit koos vanematega sedavõrd varases eas, et eesti keelt ta omandada ei jõudnud. Seetõttu pidi ta pärast seda, kui 1941. aastal Eestisse parteitööle suunati, nägema palju vaeva eesti keele õppimisega, ja päris ladusalt ta seda rääkima ei hakanudki. Raamatu autori arvates oli üks põhjuse ka see, et Käbin häbenes oma keelevigu ja läks seepärast võimaluse korral üle vene keelele.

 Käbinist sai ENSV „peremees“ kurikuulsal 1950. aasta märtsipleenumil, kus paljusid selleaegseid kultuuritegelasi represseeriti kui „kodanlikke natsionaliste“ ja Nikolai Karotamm tagandati parteijuhi kohalt.

 Inimesena oli Käbin tasakaalukas ja rahulik. Ta ei püüdnud väga esile tükkida ega oma tähtsust rõhutada, nagu seda tegi 1978. aastal tema ameti üle võtnud Karl Vaino. Mõistagi ei saanud aga Käbin jääda kõrvaltvaatajaks ja pidi ellu viima Moskvast antud suuniseid. Siiski püüdis ta nii palju kui võimalik Eesti huve kaitsta ja mõnikord oma vabariigile soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Laks väidab entsüklopeediale viidates, et „Käbin teostas mõõdukat laveerimispoliitikat, mis avaldus suhteliselt tasakaalukas, sallivas hoiakus mitmesuguste ebatraditsiooniliste ilmingute suhtes“ (lk 11). Samas hoiti tema tegemistel silma peal mitte ainult Moskvast, vaid ka kohapeale lähetatud emissaride poolt.

 Käbinil õnnestus piisavalt kaua oma ametipostil püsida ilmselt seetõttu, et tal olid head suhted selliste NSV Liidu juhtpoliitikutega nagu Kossõgin, Suslov, Gromõko, Mikojan jt. Vajadusel võis ta pöörduda ka otse Leonid Brežnevi poole, kellega oli heaks tuttavaks saanud parteiladvikule mõeldud sanatooriumis. Käbin lasi Brežnevile regulaarselt saata ka tolleaegset imeravimit AU, mida toodeti Eesti ettevõttes „Desintegraator“.

 Eraelus leppis Johannes Käbin sellega, mida tema staatus ette nägi, ega nõudnud mingeid erilisi privileege. Tõsi on küll see, et ükskord kasutas ta enda positsiooni ja sidemeid, et hankida oma poja perele Moskvasse korter.

 Laks meenutab, et Käbin polnud küll täiskarsklane, kuid teda ei nähtud kunagi joobnuna. Talle meeldis jahil ja seenel käia, kuid suur kalamees ta polnud.

Ajastu nägu ja selle kujundajad

Lisaks Johannes Käbini töödele-tegemistele annab kõnealune raamat küllalt tõepärase pildi toonasest olukorrast Eestis ja neist inimestest, kes seda olukorda ohjasid.

Üks valusamaid probleeme oli siis venestamine, sest Nõukogude Liidus oli võetud suund uue ajaloolise koosluse – nõukogude rahva – väljakujundamisele, kelle suhtluskeeleks pidi saama vene keel. Käbini ajal püüti venekeelsete inimeste juurdevoolu Eestisse mõnevõrra piirata – ta ei soostunud siia kavandatud kõigi uute suurte tööstusettevõtete rajamisega.

 Sootuks vastupidisel seisukohal oli lisaks vene rahvusest juhtpoliitikutele ka toonane ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Artur Vader, kes igal võimalusel püüdis Käbini jalgealust õõnestada, et ise tema kohale trügida ja Moskva ees kannuseid teenida. Tema püüdlusi toetas aktiivselt Moskva otsene käepikendus – EKP KK 2. sekretär Konstantin Lebedev.

 Tüüpilised suurvene šovinistid olid lisaks Lebedevile ka põllumajanduse eest vastutav KK sekretär Fjodor Ušanjov ja parteiorganisatsioonilise töö osakonna juhataja Lev Šišov. Viimane oli õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis ja oskas ka eesti keelt, kuid nimme ei kasutanud seda.

 Paraku ei õnnestunud Vaderil ja tema soosijatel oma plaane teoks teha, sest Vader oli kõva viinamees ja tema tervis ütles üles – raamatu autori andmetel leiti tal lahkamisel verest 5 promilli alkoholi.

 Vaderi surm Käbinit siiski ei päästnud. Tema kohale upitati teine Venemaa eestlane Karl Vaino, kes usinasti asus Moskvast tulnud korraldusi täitma.

 Enne ametistlahkumist jõudis aga Johannes Käbin nurjata veel ühe Moskva käsilaste sepitsuse. Nood hakkasid ette valmistama uut „puhastust“ eesti intelligentsi hulgas, sildistades neid „kodanlikeks natsionalistideks“ ja Lääne ees lömitajateks – analoogiliselt sellega, mis toimus 1950. aasta märtsis. Käbin pani mängu kõik oma Moskva-sidemed, ja uus „märtsipleenum“ jäigi toimumata.

 Raamatus tehakse suuremal või vähemal määral juttu ka niisugustest selleaegsetest kompartei- ja majandustegelastest nagu Vaino Väljas (keda Käbin soovis näha oma mantlipärijana), Arnold Rüütel, Hans Kruus, Rein Ristlaan, Johannes Hint, Oskar Kuul jt.

Anekdoodid või mitte?

Kõnealuses raamatus püüab autor küllalt tõetruult kirjeldada toimunut, kuid seal leidub mõndagi, mis sobib huumori valdkonda või suisa anekdoodi sisuks.

 Esimene neist lugudest vastab ilmselt tõele. Nimelt elas Käbinite pere majas, mis asus kõrvuti ja ühisel krundil partei ja valitsuse külalistemajaga, kuhu majutati ka kõrgeid väliskülalisi. Käbini abikaasal Antoninal oli aga nõrkus maaelu vastu ja ta rajas elamu taha väikese kanala. Nii said kõrged külalisedki kuulda kukelaulu ja kanade kaagutamist.

 Teise loo kohta on raske öelda, kuipalju on selles tõetera. Nimelt lisab Laks lk 154 Karl Vaino nimele veel teise – Kirill Voinov, mis ilmselt peaks nagu olema olnud selle mehe nimeks Venemaal. Paraku mäletab nende ridade autor selgesti, kuidas kohe pärast Vaino ametissenimetamist hakkasid irvhambad Eestis kõrget parteijuhti Kirill Voinoviks kutsuma, lisades veel, et tegu on endise jaamaülemaga. Laksi raamatust selgub aga, et jaamaülem oli enne Eestisse töölesuunamist hoopis Ušanjov. Vaino oli aga enne ametikõrgendust KK tööstussekretär; tõsi küll, ta oli lõpetanud Tomski Raudteetranspordi Instituudi.

 Kolmanda loo puhul on aga tegu pesuehtsa anekdoodiga, ehkki raamatu autori sõnul on see tõestisündinu. Nimelt olevat Konstantin Lebedev, kes sõnagi eesti keelt ei osanud, üldlaulupeol kuulnud laulust „Mu isamaa on minu arm“ eriliselt sõnu „…sa siiski…“ ja näinud, kuidas kuulajad-kaasalauljad püsti tõusid. Tema arvanud, et need sõnad tähendavad viinereid (vn sosiski) ja et rahvas protesteerib niiviisi lihatoodete Venemaale vedamise vastu. Seetõttu nõudnud Lebedev asja kohta seletuskirja. Seletuskirja võis ju ta tõepoolest nõuda üldrahvaliku püstitõusmise kui natsionalismiilmingu kohta, kuid viinerid on hambamehed ilmselgelt juurde luuletanud.

 Kokkuvõttes võib öelda, et kõnealune raamat on heaks aineallikaks noortele, kes nõukogude ajal pole ise elanud ja nüüd selle ajastu kohta raamatutest teadmisi ammutavad.

 ENDEL RIHVK, vaatleja

 [illustratsiooniallkiri]

ENSV „PEREMEES“: Teel kommunismile olnud Eestit 28 aastat valitsenud Johannes Käbini töödele-tegemistele lisaks annab parteijuhi abina töötanud Leo Laksi raamat küllalt tõepärase pildi toonasest olukorrast ja neist inimestest, kes seda olukorda ohjasid.

Jaga |