Protesteerin ja ootan järge

Tiina Tamman,      19. detsember 2001


31. oktoobri Kesknädalas ilmus 2 osa Alfred Kasepalu järjejutust Nikolai Karotamme kohta, mis algas sellise kokkuvõttega: "Kunagise esikommunisti põrmu matmine kodumaa mulda oli kaetud salapärase looriga juba tema surmapäevast peale. Tänaseni on mitmed üksikasjad jäänud selgeks rääkimata ja paakuvad ajaloolastele huvi. Järjeloos avab autor Kesknädala lugeja tarvis mitu seni veel avaldamata lehekülge Eestimaa ajaloost."
Olin seda lugedes kindel, et saan teada, kuidas siis Moskva matus toimus ja millal Karotamm tuhastati. Ent 14.novembri Kesknädalaga järjejutt lõppes ja ma pole põhiküsimuste osas sugugi targem. Isegi seda pole artiklis kirjas, millesse Karotamm suri. Võib-olla tõesti on mõne lugeja jaoks tohutult põnev, et Alfred Kasepalu käis kaks aastat järjest lillepoes samale surnule pärga tellimas, ent arvan, et ma pole ainuke lugeja, kelle meelest autor võlgneb hoopis sisukama selgituse sellest, kas Moskvas üldse matus toimus ja mida oli seal matta, kui urn tuhaga lesele anti, kes selle siis Tallinna tõi. Selgust pole isegi, miks nimetab Kasepalu ühes lauses urni tuhaga ja teises räägib kinnisest kirsstust. Kui juba kirjutada möödunust, siis maksab seda teha täie selgusega. Neid segaseid vanu asju on meil eestlastena niigi küll ja küll.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)