Eesti poliitika. Sügis 2007

REIN RUUTSOO,      07. november 2007


1980. aastate lõpu ja 1990-ndate alguse illusioon „ajaloo lõpust", mille sõnastas Frances Fukuyama, oli liberaalne utoopia. See rajanes eeldusel, et ajalool on tõesti lõpp, et koos nn Kurjuse Impeeriumi kokkuvarisemisega saabub püsiva rahu ja koostöö ajastu. Sel ootusel polnud reaalset põhja. Maailm on saanud üha kahanevate ressursside pärast kasvavate avalike imperialistlike pingete võrgustikuks (USA sõjakäik Iraagis, Venemaa hõlvab Arktikas merealuse shelfi jne). Kunagi NSV Liidu kokkuvarisemisele aluse pannud ühiste väärtuste ja „Euroopa kodu" ideede asemele tuleb üha enam praktilis-küüniline päevapoliitika.

Väike Eesti on tundlik igasuguse jõupoliitika kasvu suhtes, mis üldjuhul tähendab rahvusvahelise õiguse ja ühisväärtuste väljatõrjumist ning asendamist jõuga. Ka Eesti noore poliitilise kultuuri saatuse vaatenurgast on maailma muutuv kontekst äärmiselt oluline. Seda kogesime Teise maailmasõja eel, kui vägivalla muutumine poliitika rutiinseks tööriistaks legitimeeris Pätsi riigipöörde.

Maailmas valitseval poliitilisel õhustikul (kuivõrd lubatav on vägivald; kas seaduste rikkumisele vaadatakse „õige" eesmärgi nimel läbi sõrmede – nt telefonide pealtkuulamine, kodanikuvabaduste piiramine, vangide piinamine jne –; poliitikute argumenteerimisviisid; arusaamad väärikast poliitikast, lubatust ja mittelubatust) on tugev tagasimõju ka meie poliitikute moraalile. Moraalse poliitika seisukohast on viimase pooltosina aasta jooksul olukord maailmas ja Eesti positsioon märgatavalt halvenenud. Venemaa poliitilise kultuuri allakäik ja suhete jätkuv halvenemine õigustavad ilmselt ka Eestis nn rahvusliku „hädakaitsestamisega" (securitizing) liituva mõtteviisi süvenemist.

Eesti stagneeruva Kesk-Ida-Euroopa mõjuväljas

Kesk-Ida-Euroopa demokraatia taastamises oli keskne roll neil rahvusvahelistel institutsioonidel, mis sundisid postkommunistlikke riike omaks võtma nn Lääne standardid. Vaadakem kasvõi seda, mille kõigega on Eestis, tihti „hambaid kiristades", lepitud. Täna aga hakkab Kesk-Ida-Euroopa riikide kasvanud enesekindlus leidma tuge just vastastikustest negatiivsetest praktikatest.

Peaaegu 20 aastat pärast kommunistlike rezhiimide kokkuvarisemist on nn täisdemokraatia olemas üksnes Tshehhis (Economist'i andmeil), ülejäänud riigid kuuluvad nn puudulike demokraatiate rühma. Samas osutab viimastel aastatel toimunud areng, et kõrvuti institutsionaalse poliitika eduga jääb poliitiline kultuur problemaatiliseks ka nn Vishegradi riikide (ehk kõige enam arenenud postkommunistlike riikide) rühmas. Peaaegu kõikides neis riikides halveneb niigi vilets korruptsiooniindeks (alla 5 palli) veelgi. Tshehhimaa on põrganud kroonilistele raskustele valitsuse moodustamisel. Ungarit raputavad küünilised korruptsiooniskandaalid, sest valitsusjuht on aastaid rahvale valetanud ja saanud kuulsaks „euroraha" vargusega. Poola suurriigi-kompleksid koos kaksikvendadest populistide askeldamisega halvendasid mitte ainult suhteid Lääne-Euroopaga, vaid on kahjustanud kogu regiooni mainet.

Baltimaadel oma probleemid

Balti riikide probleemid haakuvad meie veelgi noorema poliitilise kultuuriga. Korruptsiooniindeksilt on Läti ja Leedu Euroliidu riikidest viimaste seas. Leedu presidendivalimiste skandaalile (Paksase epopöa) ei ole võrdset, kui veel lisada Uspaskihhi seiklustega seonduv.

Nii Leedu kui ka Läti mainet, nüüd aga ka Eesti oma, hoiavad pagulastaustaga presidendid, kes seetõttu mõjuvad kodumaal võõrkehana. Läti poliitilise (äri)eliidi korrumpeerumust silusid ajutiselt Vike-Freiberga hiigelsaavutused välispoliitikas. Tänaseks on aga Läti langemas maffiariigi või siis ebaõnnestunud riigi (failed state) piirimaile ning keda avalikult kutsub korrale meie ühine sponsorriik USA.

Põhjala riigiks pürgiv Eesti minetas ühe ööga oma maine lahendada probleeme nuia pruukimata. Läti jõustruktuuride ja kohtusüsteemi kriis kujundab aga kõikide Baltimaade mainet (loodetavasti ei inspireeri sel moel, nagu Balti riigid üksteist mõjutasid 70 aastat tagasi). Balti riikide kasvav sisemine ebastabiilsus, halvenev rahvusvaheline maine jne ei ohusta meid Venemaa vaatenurgast küll sellisel viisil kui 70 aastat tagasi, kuid suurendab järsult meie manipuleeritavust. Naabruses taastuv impeerium peab Baltikumi endiselt „lähivälismaaks", mistõttu on meie positsioon teiste Kesk-Ida-Euroopa riikidega võrreldes oluliselt kehvem. Sedavõrra stabiilsem peaks olema meie demokraatia.

Eestis võimenduvad negatiivsed trendid

Eesti majanduslik, sotsiaalne, poliitiline ja hariduspoliitiline suutlikkus on kujundamas üha läbipõimuvamat tervikut, sest igas valdkonnas väheneb varemloodud ressurssidele toetuv sõltumatus teistest sektoritest. Nii ammenduvad põlevkivielektri võimalused, odava tööjõu eelised allettevõtjatele, aga ka nõukogude ajast pärit tehnokapital jne. Eesti konkurentsivõime väheneb. Probleem teravdub, kui langustrendid survestavad meid üheaegselt.

Inflatsioonilist sissetulekute ja tarbimise kiiret kasvu toetab valitsuse panustamine peost-suhu kalkuleerivale poliitikale (riigiametnike palga tõus in corpore). Kulutamispoliitika lisab riigikassasse raha, et täita laiutavaid valimislubadusi. Kuid eelseisvatel aastatel vältimatult lisanduvad aktsiiside tõusu kõrvale väga rängad kütuse/energia, toiduainete jt põhivajadustega seotud tarbeainete hinnad. 2008. aasta umbes 4-protsendine majanduskasv jääb ligi kahekordselt alla inflatsioonile (7–8%). Väiksema sissetulekuga inimeste elatustaseme langus on vältimatu. Lähenev maksejõuetuslaine on juba viinud eluaseme sadadelt perekondadelt ja tuhanded seisavad vastamisi lähenevate tragöödiatega või suudavad katastroofi vältida üksnes elukvaliteedi ränga languse hinnaga (kokkuhoid isegi kõige hädavajalikumalt).

Valimislubaduste täitmiseks valitsus mitte ainult vähendab reserve, vaid pensionide tõstmiseks (et võita järgmised kohalikud valimised!) „süüakse ära" kogutud pensionireserv. Liberaalse poliitikaga vältimatult kaasnev kihistumine areneb kiire polariseerumise suunas. Euroopast lähtuv kriitika, et Eesti noortel puudub võrdne juurdepääs haridusele, liberaalset valitsust ei liiguta. Üliõpilased ilmselt ei lepi ühetaolise õppemaksu kehtestamisega. Meedia aga (nagu sedastab Aet Annist; EPL 19.09.2007) esitab meeleavaldusi, sh pensionäride kogunemisi Toompeal selliselt, et jätta neist kohtlane mulje. Kõrghariduse süvenev alarahastatus on ilmses vastuolus eduka „teaduspõhise" arengu mudeliga. Mitmest suunast, eelkõige sotsiaalteadlaste ja sotsiaaluuringute vahendusel, tehtud katsed probleeme tõstatada põrkavad valitsuse halvakspanule – olgu siis tegemist inimarengu aruandega või Sotsiaalministeeriumi analüüsidega.

Primitiviseeruv populism

Eesti parteipoliitiline elu primitiviseerub. Senise majandusmudeli ja poliitika lähenev kriis (Ansipi kiire tegemine „aasta eurooplaseks" äriringkondade poolt on reetlik ja samaväärne Mart Laari majandusala audoktoriks tunnustusega) peegeldub seni ultraliberaalse partei rahvuslike loosungite muutmises liberaalide poliitiliseks relvaks. Pronksmehe küüniline seadmine valimisvõitluse teenistusse osutab poliitilise kultuuri järsule langusele. Populismi tagajärjeks sai olla vaid ühiskonna veelgi teravam lõhestumine etnilisel pinnal. Selle avantüüri majanduslik, poliitiline ja diplomaatiline hind, nagu osutab Economist'is ka Lucas, on kolossaalne.

Samas kuivab kokku dialoog eestikeelse kogukonna sees. Esindusdemokraatia Eesti moodi näeb konsolideeruvas demokraatias, s.t kodanikuühiskonnas vaid takistust. Poliitiline võim areneb kasvava suletuse suunas, millele viitas Riigikogule jäetud „poliitilises testamendis" ka õiguskantsler Allar Jõks. Presidendi muret Riigikogu langemise pärast „kummitempli" rolli täpsustas oma lahkumiskõnes Liina Tõnisson: poliitiline elu on parlamendist taandunud. Keegi enam ei meenutagi, et suvel lubati pronksiööd arutada sügisel!

Usaldus parteide vastu (vaid 29%) on langenud kõigi aegade madalaimale tasemele. Ja langeb veelgi. Selle vastu ei aita ka parteide „taskuraha" tõstmine 170 miljonile kroonile vaimus „winner takes all" (võitja võtab kõik).

Uuriva ajakirjanduse „sõltumatus" sai kinnitust valguseheitmisest peaministri osale Tartus 1988. aasta veebruaris. Valimiste eel ei tundnud „uuriv ajakirjandus" selle avaliku saladuse vastu mingit huvi. Pole kahtlust: peaminister ei ole aus – EKP rajoonikomitee orgosakonna juhataja oli vahetult vastutav EKP politseilise võimu kindlustamise eest.

Tähelepanuväärne on aga „paljastuse" ajastus. Aga ilmselt sulgesid reformerid presidendivalimiste eel elegantselt koos Ilvese kätega ka meedia suu. Rohkem või vähem eksplitsiitselt sõnastati diil siis, kui Ansip hakkas Ilvese presidendikampaania peasponsoriks.

„Kommarid ahju"-kampaaniale õnnistuse andnud Ilves ei teinud märkamagi Ansipi toonast rolli, mis avaliku saladusena teada oli.

Tänaseks on Ansipist saanud koorem. Pronksmehe avantüür viis „eksnomenklaturtshiku" vastakuti presidendiga. Ilvese mõttekaaslastel – isamaaliitlastel – pole seni, kuni Ansipi populaarsus püsib, väärikat kohta Eesti poliitilises elus.

Pealegi on Ansip nii koduvenelastele kui ka Moskvale absoluutne persona non grata, mistõttu pole ei koduses atmosfääris ega ka idasuunalistes suhetes loota isegi hingamispausi seni, kuni ruulib Pronksiköö „kangelane".

Koalitsiooni kasvavast jultumusest kõneleb ametkondliku tsensuuri kehtestamine näiteks „õige ajaloo" nimel. Vaid nii saab tõlgendada isamaaliitliku põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi vetot valminud Eesti põllumajanduse ajaloole (isegi ära ootamata ajaloolaste arvamust!). Kindlasti on rahvaliitlaste (Sirendi jt) eestvedamisel käsitletud Eesti põllumajanduse lähiloos vaieldavusi, „vigade" leidmine on aga „tehnika" küsimus.

Kuid isamaaliitlaste kirjutatud ajalugu ei saa olla parem – kui mitte jagada nende nõukogulikku veendumust „tõe valdamise" kohta. Demokraatliku ühiskonna valik on kirjutada võimalikult palju erinevaid „ajalugusid", eriti siis, kui mitte keegi pole nõukogudeaegset põllumajandust akadeemiliselt uurinudki; on vaid mõned rootslaste ja soomlaste tööd.

Retooriline kontroll avalikkuse üle

Ühiskond sulgus ühe ropsuga, kui aprillikriis viis meedial moraalselt jalad alt ja paiskas ta koalitsiooni embusse. Retooriline kontroll, kasvades kohati terroriks, on lubanud kasutada oponendi suhtes ükskõik milliseid võtteid, mida tavaliselt peetakse mitteväärikaks. Peamine on keegi määratleda „vaenlasena" ja ta siis verbaalselt „kahjutuks teha".

Verbaalne terrorism muutus sel kevadel üldise tunnustuse saanud viisiks poliitiline opositsioon maha suruda. Selle pehmemad vormid on demagoogia, sildistamine jne, mis muudetakse iseendastmõistavaks. Sedalaadi tehnikate krestomaatiline näide: need, kes Pronksiöö eel avaldasid enda arvamust (seejuures Ilvese omaga üsna sarnast), kutsudes üles ettevaatlikkusele, said „punaprofessori" tiitli.

Rakendus diskursiivse vägivalla klassikaline repertuaar. Kodumaareeturite, „juudaste" vastandamine patriootidele, nn õigetele eestlastele sarnaneb äravahetamiseni võttestikule, mida Nõukogude „organid" kasutasid dissidentide diskrediteerimiseks. Narratiivselt viis retoorilise hukkamise lõpule „vaenlase", seekord siis professorite sidumine 1919. aastal Saaremaal Upa külas Eesti Vabariigi vastu mässu tõstnutega (Kaarel Tarand) või 2007. aasta aprillirahutuste ja 1924. aasta detsembrimässu võrdsustamine (Mart Laar).

Tänaseks ongi "sotsiaalteadlasest" jälle (nagu juhtus „Kahe Eesti" memorandumi järel) saanud sõimusõna; peaaegu nagu seda oli „intelligent" Kolmandas Riigis.

X X X
Ees seisavad ilmselt väga keerulised ajad. Valitseva koalitsiooni edu on suuresti rajatud „vaenlase kuju" ekspluateerimisele ja ühiskonna lõhestamisele. Jutukesed seda ei muuda. Silmapiirile kogunevad probleemid. Sisulise, suuremate vapustusteta tegeliku toimetuleku eelduseks oleks usalduse taastamine ja uute ühiskondike kokkulepete sõlmimine.

See on aga võimalik üksnes poliitilise kultuuri teisenemisel – mentaliteedi kel jõud, sel õigus või kel võim, sel tarkus olulisel muutmisel. Mati Heidmetsa terminoloogias tähendab see „võitleja" hoiaku kõrval „võitja" hoiaku süvenemist. Tõeline „võitja" on sotsiaalselt orienteeritud, dialoogne, probleemidele vastust otsiv.

Väljavaated dialoogiks näivad paraku kesised. Avalik-õigusliku meedia uue hooaja talk-show'de juhid mängivad vaid ühte väravasse. Keerustuv majandusseis ja integratsiooni katkenud lõim leiavad üksnes retoorilist paikamist.

Militaristliku Vabadussamba valik aga ennustab uute valimiste künnisel „rahvuse päästja" tiitli saanud võimuri „kolmandat ilmumist rahvale" prozhektorisäras. Loodetavasti seekord saab läbi koerteta ja kumminuiadeta.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)