Torinosse, hambad ristis?

Jüri Raudsepp,      08. veebruar 2006


Käes on jälle päevad, mil spordisõprade pilk fanaatiliseks muutub, tööd-toimetused edasi lükatakse ning leitakse võimalikult mõnus paik teleri ees. Mõni mees vaatab pubis, mõni lösutab kodus diivani peal, mõni võtab koguni puhkuse, et tööasjad püha üritust segama ei hakkaks. Kel võimalus, sõidab kohale. Püha üritus on teadagi olümpiamängud. Seekord Itaalias, Torinos.

Maksimalistist eestlane

Alati on tavaks olnud, et enne, kui meie olümpiakoondis kohalegi on jõudnud sõita (võistlemisest rääkimata), nahutatakse nad meie ajakirjanike ja arvamusliidrite poolt üsna põhjalikult läbi. Võistlustele keskenduvad sportlased saavad teada, et nad on turistid, maksumaksja raha raiskajad, lorud, laisad, küündimatud jne samas stiilis. Mõni arvab koguni, et kui medalit ei saa, pole mõtet sinna ronidagi – parem tehku kodus tööd. Vaene Mart Siimann peab üle päeva teleekraanilt kinnitama, et medal ikka tuleb.

Millest on selline käitumismall tingitud? Miks meie spordireporterid on nagu kurjad prokurörid olümpiaatleetide turjas ja aina pinnivad: kas medal ikka tuleb? Seda melu kõrvalt vaatavale spordisõbrale tundub olukord samaaegselt nii kurb kui ka koomiline. Selge see, et kõik ei saa medalit võita, meie sportlaste delegatsioonist on selleks üldse võimelised vaid üksikud. Suurel enamusel Torinos võistlevatest suusatajatest, uisutajatest jne pole selleks üldse mitte mingit lootust.

Ja mis siis? Kas kaasaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertini sõnad, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, on tänapäeval oma tähtsuse kaotanud? Tundub küll, et paljude jaoks on.

Mängu ilu

Eelneva jutu lohutuseks võin kinnitada, et ometigi on palju ka neid spordisõpru, kes tippvõistlusi jälgides seavad esikohale mängu ilu, ausa võistluse, rüütellikkuse, eneseületamise, selle esteetilise naudingu, mida olümpiaatleedid vaatajaile pakuvad. Vaatajaile pakutakse olümpiamängude näol ausat (tahaks väga seda loota) võistlust, kus tõepoolest selguvad paremate seast parimad. Austagem neid ja jagagem tunnustust! Samas ei tohiks mutta tampida ka neid, kel suurvõistlustel just kõige paremini ei lähe. Nad on üritanud ja teinud seda oma võimete piiri ületades. Kaotama ei lähe tõelistest spordimeestest keegi. Ja kui meie sportlased jäävadki medalita,
ei ole nad seetõttu hukkamõistu teeninud. Kui nad võidavad, rõõmustagem koos nendega. Kui tuleb aga ebaõnnestumisi taluda, siis ei ole ilus parastada. Lihtsalt keegi oli tol hetkel parem, kellelgi oli rohkem õnne. Toetagem oma lemmikuid ka kaotuste ja ebaõnne hetkedel, sest nad on andnud endast parima.

On erakordselt tähtis, et Eesti Vabariik oleks oma sportlaste kaudu olümpiamängudel väärikalt esindatud, et meie atleedid võistleksid endast kõike välja pannes. Pole vaja selle koha pealt kroone kokku hoida.
Kasu, mida olümpiavõit ausas ja kompromissitus võistluses nii võitjale kui ka tema riigile toob, kestab aastakümneid, kui mitte aastasadu. Arvan, et Kristjan Palusalu mäletatakse veel kaugemaski tulevikus. Pingelises võistluses kaotada pole häbiasi. Häbi on ilma võitluseta alla anda, ebaausaid võtteid kasutades medalit püüda.

Spordisõprade jaoks on pidupäev alanud. Nautigem seda ning ärgem olgem liialt tõsimeelsed ja karmid. Olümpiamängud sunnivad meid mõneks ajaks argielu rutiini ja labasust unustama. Elage kaasa ja hoidke pöialt omadele!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)