Pettusega loodud ja valega lõhutud sammas

Lubadusi ei saa enam uskuda

Rahandusminister Ivari Padar küll kiitleb, nagu eristaks meid Lätist heal ajal kogutud riigireservid, kuid tegelikult on need ammu otsakorral. Eelmise valitsuse 2007. aasta riigieelarve 4 miljardi krooni suurune ülejääk, mis oleks pidanud minema erakorralisse ehk stabiliseerimisreservi, hääletati koalitsiooni poolt ümber kassareserviks, mis tänaseks on jooksvate kulude katteks sirgeks löödud. Kassareserv on otsas! Aastaid kogutud stabiliseerimisreservi raha on pooles ulatuses otsustatud jooksvateks kulutusteks kasutusele võtta. Pensionireserv on juba kasutusele võetud! Töötukassa reservist pole mõtet rääkidagi – see sulab kui kevadine lumi. Tegelikult on Eesti riigikassa tühi ning udujutt lootusest, et juba kolme aasta pärast oleme nii jõukad, et pensionäride tarbeks 4 miljardit krooni leida, tuleb lihtsalt ettekavatsetud ja häbematuks valeks lugeda.

Valega sai II sammas loodudki. Mitte keegi tolleaegseist kuldsuudest ei lausunud sõnakestki kodaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu riigipoolsete maksete peatamise võimalikkusest. Kuid see polnud ainus pettus. Samba loomiseks võeti vaikselt raha ka tolleaegsetelt pensionäridelt, ehk siis I pensionisambast. Sellest kanditi II sambasse ümber üks viiendik I samba rahast. Avalikkusele öeldi, et  4-protsendine valitsuse toetus tuleb eelarve muudest vahenditest, kuid tegelikult kasutati selleks ka sotsiaalmaksu seda osa, mis pidi minema juba pensionil olevaile inimestele.

Valetades II sammast ka täna lõhutakse. Valitsus juba otsustas ja neil päevil püüab Riigikogus oma sõnamurdlikku otsust seadustada, et riik peatab omapoolsed maksed. See tähendab, et riik astus kahepoolselt sõlmitud lepingust ühepoolselt välja. Sellega teadlikult devalveeritakse inimeste usaldust oma riigi vastu. Kildudeks on lennanud tulevaste pensionäride õigustatud ootus saada tulevikus natukenegi paremat pensioni.

Eeskujuks kolmanda maailma reform

Kui kogumispensionide seadust aastate eest Riigikogu saalis arutati, oli küsimusi ja kõhklusi palju. Küll kardeti raha ostujõu langust, küll investeerimisriske. Imestati, miks võeti reformi eeskujuks just kolmanda maailma riigid Tšiili, Uruguai, Mehhiko, Läti, Poola, Argentiina, mitte aga Rootsi, Soome või Taani. Kuid seda ei osatud uneski näha, et liituma meelitatud inimesi petab esimesena nende oma riik, kes leppest taganeb, pikemalt ette teatamata.

Vaadates valitsuse ükskõikset reageeringut toimunule, tundub nagu oleks tegemist ühe kõige valutuma eelarvekärpega. Tegelikult on käik võrreldav riigi ja rahva kestmise garantii kärpimisega. Seda sambareformi-autoreist juhtpoliitikute endi sõnadest lähtuvalt. Kogumispensionide seaduse eelnõu esimene lugemine oli Riigikogu saalis 9. mail 2001. Tollane sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius ütles siis, et nii fundamentaalset ja nii kaugeleulatuva tulemiga seadust, nagu kogumispensionide seadus, pole see saal veel arutanud, kui välja jätta otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Eelnõu põhiautor, rahandusminister Siim Kallas selgitas, et kuna teise samba raha on inimese isiklik omand, siis pole mõtet seda hoida voodi all kartulikotis, vaid tuleb kasumit teenima panna. Toonane sotsiaalminister, üks eelnõu autoritest Eiki Nestor ütles, et tegemist on ajaloolise üritusega, otsustega, mille eluiga peaks kestma aastakümneid. Tema väitel pidanuks selle seadusega arvestama mitte ainult need valitsused, kes sel kümnendil riigivõimu teostavad, vaid ka paljud järgmised. Ei jõudnud aga kümnend otsagi saada, kui kõik kõrged lubadused unustati. Reformierakonna, IRL-i ning sotsiaaldemokraatide valitsus astus rahvaga sõlmitud lepingust ühepoolselt välja.

Miks ei võiks nüüd sama võimaldada ka lepingu teisele poolele ning anda ka lepingu sõlminud tulevastele pensionäridele õigus oma raha II pensionisambast välja võtta ja mõnda kindlamasse fondi paigutada? Kui valitsus oma lubaduse kunagi täidab ja maksed pensionisambasse taastab, teeksid seda ka ausad riigialamad. Ehk oleks nii õiglasem?

MARIKA TUUS & HEIMAR LENK, Riigikogu liikmed, Keskerakond

Jaga |