Hiigelmonument eesti rahvale?

Ka siinkirjutaja mõtteis on sama juba tükk aega mõlkunud.

Mullu sügisel tuli mul üks jalgratas Tartust Kõrvekülla toimetada. Läksin Narva maanteed kaudu läbi Raadi mõisa, sest kuigi olen kunagi ka Tartu elanik olnud, ometi alates Raadi pargist oli see tee nõukaajal lihtsurelikele alati suletud kaugpommitajate lennuvälja tõttu. (Mäletan ka erandit. Oma pika autojuhikarjääri jooksul oli mul „õnn" vaid üks päev kallurijuht olla, ja just siis telliti autobaasist kallureid suurema kruusakoguse veoks kinnisesse tsooni. Olin parasjagu ametis koorma mahakallutamisega, kui tundsin kuuma õhu lainet - olime ju keset lennukiangaare ja mootorid möirgasid erinevatel tuuridel. Keerasin ruttu akna kinni ja pääsesin vaid ehmatusega. Tegelikult nad poleks tohtinud mind kui rahvavaenlase-paberitega tegelast üldse sinna lubada, aga ju siis KGB magas. Analoogilistel juhtudel tohtinuks ma koorma tuua vaid väravani ja sealt viinuks kohalik sohver selle juba edasi.)

Nüüd väntasin läbi Raadi pargi üle vana lennuvälja Kõrvekülla. Jalgsi tagasi tulles tegin „ekskursiooni" varem keelatud kohtadesse. Lage väli - kas tõesti tuleb siia hiigelmuuseum? Edasi minnes läksin Raadi mõisa - Eesti Rahva Muuseumi varemete - hoovile. Kena ja suursugune müüriga ääristatud mõisaõu järve, vallikraavide, sillakaarte ja väravatega! Kas tõesti ei oleks tulnud päästa see täiuslik kompleks ja taastada endise muuseumi müürid endisel kujul?

Väljamaalaste väljamõeldud projekt küll eestlaste ajalugu meelde ei tuleta. Pigem meenutab see uus miljonitehoone militaarset okupatsiooni. (Vabandan ette, et liialdan, kuid tahtmatult tulevad meelde korduvad juhtumid, kus lennusõidukid hädamaandumise korral otsivad siledamat kohta või maanteelõiku... Uue muuseumi katus lagedal väljal võiks hädasolijale uduse ilmaga just sellist "ahvatlust" pakkuda.)

Gigantsed projektid on ikka ehmatavad - olgu tegemist kas nõukaaegse jõgede tagurpidikeeramisega või kõrbete kastmisega, mille tõttu Araali meri kokku kuivas jne. Või võtame Tallinna Linnahalli ja tema saatuse. Kas Pirita Purjespordikeskus ootab nüüd järge? On's vaesel ajal ikka mõistlik niisuguseid ulmelisi projekte teostada, nagu Mäo megaristmik? Kuuldavasti seisab tühjalt Koidula piirijaam. Või võtame sellised suurprojektid, nagu Muhu väina sild ja Rail Baltic - kelle jaoks neid ehitame, kui püsielanike arv Eestis kogu aeg väheneb? Kas keegi julgeb väita, et vähenev elanike-reisijate arv ei mõjunud kaasa Estonian Airi jätkuvale miljonisüstide vajadusele?

Muuseumide spetsiifiline omapära juba iseenesest ütleb, et sobivaim hoone on see, mis ka ise on muuseumieksponaat. Ja selliseid valmishooneid on meil oi kui palju! Toon vaid ühe näite - Sangaste loss seisab oma täies hiilguses tühjana ja vaid üksikud külastajad eksivad sinna. Miks võiks nii suursugune hoone olla kasutatud otstarbekohaselt ja täita Eesti Rahva Muuseumi auväärset ülesannet? Selline hea reklaam tooks külastajaid kokku üle Eesti ja kaugemaltki.

Tõsi, Tallinnas seda ajalooliste hoonete põhimõtet juba ignoreeriti ja ehitati uued - Okupatsioonimuuseum ja KUMU. No hea küll, viimane sai tõesti esinduslik. Aga samas oleme vastuolulises olukorras: väikesi muuseume järjest suletakse finantside puudumise tõttu, aga samas ehitame õhulossi, mille toetamisest isegi Euroopa Liit keeldus. Ja nüüd teeme selle oma maksumaksja niigi kasinatest finantsidest.

Midagi on valesti. Kõike võib ju ehitada, aga mõni asi tuleks ikkagi edasi lükata aega, kuni eestlase elujärg kodumaal on elamisväärsemaks muutunud. Kui me ei taha, et uuest luksusehitisest võiks hoopis saada eesti rahva mausoleum, siis tuleb esmajoones teha investeeringuid mitte ainult eliidi jaoks, nagu seni, vaid kogu eesti rahvale.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |