Eestlane sööb leiba

VELLO PILT,      15. mai 2002




Eesti Rukki Seltsi aktiivi kohtumisel presidendi Arnold Rüütliga meenutas seltsi president, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi asedirektor Vahur Kukk nelja aasta tagust seika Saksamaal. Ida-Lääne majandussuhete arendamise teaduskonverentsil räägiti Kanada kuulsast rukkiaretusest. Vahur Kukk märkis, et ka Eestis on tegeldud rukkiaretusega juba 1859. aastast, mil krahv von Berg pani Sangastes aluse oma elutööle.
Seesama Kanada kuulsust kogunud sort Kodiak on aretatud otseselt Sangaste rukkisordi baasil ning aretajaks krahvi enda pojapoeg Rene Berg. Konverentsist osavõtjaile sai selgeks Eesti tähendus: Estonia on riik, kus juba nii ammu tegeldi püsiväärtuste loomisega.

Rukis ja rukkileib kui püsiväärtused

Rukis ja rukkileib on kindlalt meie püsiväärtused. Kahjuks on viimase aja rutt neist hoolimatult üle käinud. Kui kauplustes leivariiuleid vaadata, siis paljud ei mõista, millest me siin räägime. Jah, leivavalik on enneolematult suur, aga tõsiasi on, et meile omast musta leiba küpsetatakse üha vähem kodumaise rukki jahust.
Rukki kasvupind on katastroofiliselt vähenenud. Põhjus on moondunud hinnapoliitikas: euroliidu maade doteeritud rukkiga ei suuda meie kasvatajad konkureerida.
Kaks aastat tagasi otsustasid asjatundjad ja entusiastid, et nii enam ei saa - eesti rukkile tuleb tema õige koht tagasi võita. Seda enam, et meie teravilja sordiaretuse grand old man akadeemik Hans Küüts kuulutab kindlalt: "Oleme võimelised kasvatama kõige paremat rukist sellessamases Euroopas."
Kaks aastat tagasi 20. märtsil korraldati Tartus avaüritusena

Eesti Rukki Päev

Seal vaagiti olukorda ning kavandati väljapääsuteid. Tähelepanuväärne, et paarisaja osavõtja hulgas olid kõrvuti rukkikasvatajate, sordiaretajate, rukkijahu tootjate ja leivaküpsetajatega ka seadusandjad Riigikogust, omavalitsustegelased, ajakirjanikud, kultuuri- ja haridustöötajad. Sündis uus kodanikualgatuse organisatsioon Eesti Rukki Selts. Valiti 24-liikmeline volikogu ja 5-liikmeline juhatus. Presidendiks sai Vahur Kukk, juhatuse esimeheks Tartu Viljasalve (praegu Tartu Veski) tegevjuht Leonhard Puksa. Hans Küütsile avaldati tunnustust tema nimetamisega Seltsi aupresidendiks.

Eesti leib kui kultuur

Tollesse päeva mahtus ühtaegu nii teaduslikke analüüse kui ka praktikute kogemusi. Ka emotsionaalseid ülesastumisi. Näiteks Põllumajandusülikooli ajalehe toimetaja Tiit Merenäki väide, et rukkileib on osa Eesti rahva kultuurist. "Usun, et Eesti leivakultuur on Euroopas ja kogu maailmas midagi väga omapärast ja tähelepanuväärset. Loodan, et see jääb maailmas kultuurisündmuseks ka 21. sajandil."
Hando Runneli värsiread
Laenatud kandlega kaua ei mängi,
Laenatud leivaga lulli ei löö
said rukkipäeva ja edaspidi ka kogu seltsi tegevusmotoks. Poeet sõnastas väga laiapõhjalise mõtte: "Me ütleme rukis, me ütleme leib, aga selle taga on suuremad küsimused - nagu riik, rahvas, vabadus, loominguline elu, töö ja töö kaudu õilistumine."
Kõik ürituse mõtteavaldused ja ettekanded, samuti Eesti Rukki Seltsi asutamisdokumendid koondati raamatusse "Eesti Rukki Päev 2000".

Eesti Rukki Suvepäev

peeti Sangastes sama aasta juunikuus. Märgiti krahv Friedrich Magnus von Bergi aretatud Sangaste rukkisordi 125. aastapäeva. Elavas diskussioonis vahetati mõtteid rukki, leiva ja üldse kodumaise toidu üle. Degusteeriti leivasorte, söödi hernesuppi, rüübati kalja. Järgnenud Rukkilillepeol anti kirjanik Mats Traadile Seltsi kultuuripreemia - Rukkiräägu raamatuauhind.
Mullu sai üleriigilise ulatusega sündmuseks Jõgeval 15. juulil peetud Teraviljafoorum, mille rukkiselts korraldas koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudiga.
Sügisel algas rahvusliku programmi "Eesti Rukis 2005" kavandamine. Selle põhiliseks eesmärgiks on rahva tervise parandamine rukki kui tervisliku ja mitmeid haigusi vältiva toiduaine tarbimise suurendamisega kuni 200 grammini päevas.
Eesmärgini jõudmine nõuab riiklike institutsioonide ja kodanikuühenduste koostööd. Eeldused on tarvis luua nii rukkikasvatajaile kui ka rukkileiva tarbijaile. See tähendab paljuski tänase noore põlvkonna tarbimisharjumuste muutmist - eestlase pruukostiks pole hamburger, vaid võileib. Koolipiima mõiste eeskujul tahetakse ka sarnast leivaprogrammi.
"Eesti Rukis 2005" kavandamist toetas ka Põllumajandusministeerium. Kohtumisel põllumajandusministri Jaanus Marrandiga kinnistus eesmärk veelgi. Võib öelda, et selle kompleksülesande lahendamine ongi Eesti Rukki Seltsi lähiaastate peamine tegevus.

President Rüütel rukki päeval Tartus

Tänavu toimus Põllumajandusülikoolis Eesti Rukki Päev 2002. Kokku tuli üle 200 huvilise. Esinemiste rea avas president Arnold Rüütel, kes rõhutas muuhulgas mõtet koolileiva vajalikkusest. Põllumajandusminister Marrandi valgustas põllumajandusalaseid läbirääkimisi Euroopa Liiduga. Omapoolsed sõnumid eesti rukki ja rukkileiva kestmiseks ütlesid välja Riigikogu maaelu komisjoni esimees Ants Käärma, Põllumajandus-Kaubanduskoja Nõukogu esimees Aavo Mölder, Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa, AS Leibur juhatuse esimees Ants Promann, Haigekassa esindaja Sirje Vaask jt.
Emotsionaalset vaheldust pakkus seekordse Rukkiräägu kultuuriauhinna üleandmine vaibakunstnik Anu Rauale. Hingestatult astus üles Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimees Valter Haamer. Peaminister Siim Kallasele saadeti kiri programmile "Eesti Rukis 2005" riikliku toetuse saamiseks.
Paslik on meenutada ka loo alguses mainitud jutuajamist Kadriorus. 12. veebruari kahetunnine vestlus presidendiga andis rukkiseltsile uut indu.
Rüütel võttis vastu ka meie ettepaneku olla Eesti Rukki Seltsi patroon. Ühtlasi andsime talle põhjendatud taotluse asutada uus, Rukkilille teenetemärk, millega meeles pidada inimesi, kes on andnud silmapaistva panuse Eesti oma rahvuslike rikkuste, nii vaimsete kui materiaalsete, hoidmiseks ning arendamiseks. Ajal, mil Euroopa Liitu minek on lähireaalsus, oleks sellel eriline tähendus.
Edu eesti rukkile, jätku rukkileivale!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)