Üheteistkümnes käsk: sina ei pea mitte alla andma!

MARGUS LEPA,      23. jaanuar 2002


Elas kord vana Mooses. Tegelikult oli ta siis, kui see lugu juhtus, veel noor mees. Aga lugu ise oli järgmine.
Mooses oli just Jehoovalt käsulauad kätte saanud ja Siinai mäest peaaegu alla saanud, kui ta nägi, et kallis vend Aaron, va tõbras, oli kuldvasika teinud. Ma ei hakka peatuma sellel, kust pärines kuld, millest too kuuldavasti kahepäine tõbras valati, vaid sellel, mis Mooses nüüd tegi – ta lõi kallid käsulauad puruks. Väidetavalt küll vihahoos, mis võimaldaks kohtunikul kohaldada afektiseisundi paragrahvi, aga ikkagi puruks.
Ja veel, kui järele mõtelda, siis veel niisuguse tegelase käsulauad, kelle kohtu kõrval kõik maised kohtud kahvatuksid, sest Tema viha ja läbinägelikkus pidavat absoluutsed elik täiuslikud olema. Ja Mooses lõi vastvalminud käsulauad puruks. Ja ei kartnud, et kohe käib hirmus mürts, mida tema enam selles ilmas ei kuule, mis aga kuuljaid vägevasti vapustab ja mis meile tuntud Moosese raamatute rea hoopis varem tõelise Suure Pauguga ära lõpetab ning juudirahva arengule äraarvamatult uue suuna annab.
Ja siis ma taipasin, et see va Mooses oli tükkis targem, kui esialgu arvatud sai. Ta ei purustanud raevus kuldvasika pärast käsulaudu, ta hävitas asitõendi, mis oleks maailma saatuse äraarvamatuks muutnud.
Juba Vanas Roomas ja varemgi veel tunnistati, et iga kuritegu on õigustatud, kui ta hoiab ära suurema kuriteo. Siit järeldub, et kuna Suur Autor oma skribenti koheselt ei karistanud, oli asjal mõte sees. Ja mõte sai olla vaid selles, et midagi oli teisiti, kui me täna teame. Aga teisiti sai olla vaid käsulaudade sisu: seal pidi olema midagi, mis ei tohtinud sattuda kellegi kätte ja millest vana Mooses surivoodilgi ei rääkinud. See sai olla vaid üheteistkümnes käsk. Ja too käsk pidi olema seotud kuldvasika ja selle valmistamisega. Sina ei pea mitte uut tegema? Selge lapsikus, mis viib väljasuremisele. Sina ei pea mitte naisterahvaste ehetest omale koledaid vasikaid valama? No, kuulge, see peaks ikka Suure Autori tekst olema, mitte mõne kohaliku olupoliitiku populism. Kes aju tahab pingutada, ärgu järgmist lõiku lugegu.
See üheteistkümnes käsk, mis vana Moosese teo Suure Autori silmis õigeks mõistis ja mis nimetatu arusaamisele viis, et ega tema loomingu kahejalgse osa pead nii helged ka ei ole, pidi ütlema: sina ei tohi mitte alla anda ja sellega juudirahvast vastupidavusele julgustama. Ma usun, et mõistate, mis oleks juhtunud, kui see käsk tol ammusel ajal vasikavalajate kätte oleks sattunud. Igaks juhuks palun ette kujutada, et kahe torniga Rapla kiriku asemel seisaks kiiskav kahe peaga vasikamölakas ja meie usud jaguneksid pullvasika- ja lehmvasikakummardajateks.
Vaata, hea lugeja, seda üheteistkümnendat käsku peab eesti rahvas ikka oma südames kandma, tehku see kuradi valitsus mida tahes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)