Kuidas taastasime Eesti Vabariigi ja kuidas elame praegu

Et olukord oli kriitiline, seda mõistsid ka venelased, kellega suhtlesin. Muutusi haistsid väliseestlased, kes rahastasid Hirvepargi koosoleku. Kodueestlased Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made asusid välja töötama Eesti isemajandamist, et tõestada Eesti võimekust mitte sõltuda ülejäänud NSVL-ist. Järgnes loomeliitude pleenum. Kuid tegelikeks muutusteks oli vaja kogu rahva toetust, ning intelligents eesotsas Edgar Savisaarega otsustas ellu kutsuda Rahvarinde, millele oma toetust näitas 17. juunil 1988 terve Lauluväljaku-täis rahvast.

Julgus oli pool võitu

Rahvas teadis ja tundis, et Rahvarinde abil on võimalik Eestis elu muuta. Meie eeskuju oli nakatav ja rahvarindeid tekkis teisteski liiduvabariikides. Siis hakkas kogu sotsialistlik süsteem kokku varisema – üksteise järel pühiti kommunistid võimult endistes sotsriikides.

Kuid Eesti kommunistid otsustasid Rahvarinde mõjul asuda kaasa aitama muutustele, ning nii kuulutas Eesti NSV end suveräänseks vabariigiks. See oli eesti kommunistide poolt äärmiselt julge samm. Aga seepärast, et seda tegid kommunistid, ei saanudki Moskva võimud seda relvade abil muuta. Ligi kolm aastat haudusid Moskva impeeriumimeelsed poliitikud Eesti karistamist, kuid ainus võimalus oli Gorbatšov võimult kõrvaldada. Eestit ootas Tšetšeenia saatus. Kuid Eesti ja teised Balti riigid päästis Vene president Boriss Jeltsin, kes surus putši maha. Meie kommunistid ei jätnud kasutamata niisugust võimalust ja kuulutasid välja iseseisvuse.

Kuid, nagu Kesknädalas kirjutab Endel Uiga, väliseestlased asusid aktiivselt regutsema, et Eestis jälle võim haarata. Et ERSP oli liiga nigel, siis moodustati „kodanike komiteed“ ja hakati rahvast märgistama. See õnnestus, ja nii sai kokku kutsutud Eesti Kongress, kes pidi võimu haarama. Ainult mil moel, seda väliseestlased ei teadnud, sest Eestis oli küllalt palju Nõukogude sõjaväge, et isegi USA-le vastu hakata. Niisiis Eesti Kongress koos „eesti komiteedega“ ei olnud muud kui jututuba.

Kes pääses pukki?

Aga taastatud Eesti Vabariigis tuli valida Riigikogu ja paika panna valitsus. Siin haarasidki ohjad oma kätte väliseestlased ja nende sulased. Aga ka paljud kommunistid olid värvi vahetanud, ja nii imbusid nad riigijuhtimisse. Endistel kommunistidel olid omavahel tihedad sidemed, mis tähendas ringkäendust. Rahvas, kes uskus, et väliseestlased on head, valis etteotsa neid ning ka värvivahetanud kommuniste ja kultuuritegelasi. Et uusi seadusi veel polnud, siis asus valitsev kildkond, kasutades ajutisi seadusakte, haarama ja ärastama Eesti rikkusi. Kehtisid hundiseadused, äraostmine, altkäemaksuandmine. Need heausksed eestlased, kes lootsid näha endist Eesti Vabariiki, said alatult petta. Nad tõsteti lihtsalt tänavale. Mõnedki oma vabariigis pettunud sooritasid enesetapu või jäid kodutuks, kelle saatus ei huvitanud kedagi. Toidukaupade hinnad tõusid, endised ettevõtted likvideeriti ja inimesed jäid töötuks.

Kas siis sellist Eestit tahtsime?

Ei tahtnud, aga olime lollid, et aitasime heauskselt pukki sulid ja kaabakad, kes hoolitsesid ainult omaenese ja oma sõprade heaolu eest ja vajavad rahvast ainult valimiste päeval. Enne valimisi lubatakse rahvale roosamannat, ja loll rahvas muudkui valib neid jälle. Seepärast tehke silmad lahti ja vaadake, kes on ehitanud munitsipaalelamud, et saaks kodu endale kodust välja aetud; kes on seisnud hea selle eest, et lapsed saaksid koolilõunat ka siis, kui nende vanemad on vallandatud ja toidu ostmiseks pole raha; kes teevad korda Tallinna tänavaid ja korrastavad koole; kes on püüdnud leevendada eestlaste ja venelaste vahelisi pingeid; kes on püüdnud taastada häid suhteid idanaabriga, et Eesti majandus jälle õitseks.

Soome presidenti, kes ütles, et otsi sõpra lähedalt ja vaenlast kaugelt, võiks uskuda, sest Soome majandus on heas seisus. Aga Eesti valitsuses istuvad päris võhikud koos oma samasuguste nõuandjatega, olles aastaga meie majandusedu maha müünud isiklike ambitsioonide täitmiseks. Aga sellise valitsuse – mõelgem sellele! –  pani paika meie endi valitud Riigikogu.

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |