Kuus päeva, mis vapustasid islamimaailma

„Kuus päeva peeti sõda ja seitsmendal päeval võis juudi rahvas puhata..." Kas nii?  Kirjutan Iisraeli riigi uuemast sõjaajaloost, jättes kõrvale juudi rahva varasema ajastu Aabrahamist kuni möödunud sajandi keskpaigani. Räägime perioodist pärast Iisraeli riigi taasrajamist.

Oli aasta 1967, juunikuu algus.

Juudi riik taasrajati ÜRO mandaadiga

ÜRO Peaassamblee võttis sellekohase otsuse NSV Liidu ja USA toetusel vastu 29. novembril 1947.

Iisraeli Riik kuulutati välja 14. mail 1948. Päev hiljem kuulutasid araabia naabrid - Jordaania, Süüria, Liibanon, Egiptus ja Iraak - talle sõja. Selle sõja käigus kaotas Iisrael ulatuslikud alad Jordani läänekaldal ja Samaarias ning Gaza.

Vaen oli küdenud jätkuvalt ja jäigi küdema, kuni kaks aastakümmet hiljem saavutas kriitilise massi, mis vallandas uue ulatusliku relvakonflikti.

Kaks aastakümmet taastatud omariiklust - seda aega oli siis umbes samapalju, kui Eestil praegu. Olukord oli Iisraeli jaoks aga sootuks hullem, paljukordselt rängem. Juudid, keda oli veidi vähem kui 4 miljonit, seisid vastakuti 60 miljoni araablasega. Relvajõudude isikkoosseisu suhe oli 200 tuhat 1,2 miljoni vastu. Araablastel oli välja panna 2880 tanki jm soomustehnikat ning 810 lennukit. See relvastus oli valdavalt pärit Nõukogude Liidust (NL).

Taavet seisis vastakuti Koljatiga.

Muud osapooled konfliktis

NL osales aktiivselt Lähis-Ida konflikti eskaleerimises. Iisraeli-vastase koalitsiooni valitsuste seas kujundati seisukohta, et kaks aastakümmet kestnud pinged on jõudnud kriitilisse seisu, mil Iisrael on valmis oma araabia naabreid ründama. Seepärast olevat aeg küps jõud ühendada ja Iisrael ühisel jõul hävitada.

Lääneliitlased (USA, Euroopa riigid, ÜRO) manitsesid juute vaoshoitusele, osutamata siiski mingit otsest toetust ohtu aduvale juudi rahvale. Kas juudid läksid paanikasse? Oli ju nende jaoks Auschwitzist möödas vaid paar aastakümmet.

Eelmäng sõjale

Rahvusvahelisel tasemel Lähis-Idas pingeid õhutanud NL hirmutas araabia riike Iisraeli agressiooni ohuga. Viidati Iisraeli sala- või imerelvadele (tuumarelvale ja mingile kiirreageerivale õhutõrjesüsteemile). NL luurelennukid lendasid üle Iisraeli Dimona tuumauurimiskeskuse Negevi kõrbes ja Punasele merele viidi sõjalaevastiku aluseid, väidetavasti tuumarelvaga pardal (sellel muidugi mingit kinnitust pole).

Egiptuse president Gamal Abdel Nasser nõudis ÜRO jõudude väljaviimist Golanilt ja Gazast (18. mail). Araabia riikide eesmärk on hävitada Iisraeli Riik, ja rahvad on võitluseks valmis. Algas maavägede koondamine Siinaile ja Gaza piirkonda. Merevägi sulges Tirani väina ja blokeeris Iisraeli  laevade pääsu Punasele merele (23. mail).

Jordaania ja Egiptuse ühised relvajõud viidi Jordani jõe kaldale. Iraak asus operatsiooni toetama kahe brigaadiga. Araabia koalitsiooniga liitusid veel Alžeeria ja Kuveit.

Sõjad algavad enne koitu

Rünnakuplaani koostamist juhtis kindral Mordechai Hod. Sellest pidi saama üllatusrünnak, hävitav algusest kuni kiire lõpuni.

Õhurünnaku esimene laine algas 5. juuni varastel hommikutundidel. 180 hävitajat ründas Egiptust merelt. See oli kogu Iisraeli lennuvägi. Baasi jäi vaid kümmekond lennukit. Kella kaheksaks hommikul oli rünnak lõppenud. Egiptuse kaotusteks on arvatud kuni 400 lennukit ning 11 õhujõudude baasi ja lennuvälja. Egiptuse õhujõud olid seega hävitatud.

Järgnes rünnak Jordaania õhujõudude baasidele Ammanis ja Mafrakis. Seejärel rünnati Süüria baasi Damaskuse lähistel ning H-3 baasi Iraagis.

Esimese lahingupäeva lõpuks olid araabia liitlaste õhujõud praktiliselt purustatud. Iisrael luges oma kaotusteks kokku 20 lennukit, 12 lendurit, 5 haavatut ja 4 vangilangenut.

Seatud eesmärgid olid saavutatud ja tingimused jätkuvaks lahingutegevuseks tagatud:

•·         taevas oli vaba (clear sky) oma soomusvägede rünnakuks;

•·         vastase soomusväed Siinail, ka mujal, olid kaitseta õhust;

•·          oma soomusvägedele oli õhujõudude tugi tagatud.

Teisel lahingupäeval

algas massiivne rünnak Egiptuse soomusvägede pihta Siinail, kuhu oli koondatud 100 tuhat meest ja 1000 üksust soomustehnikat. Iisrael ründas kolme diviisiga, kuhu kuulus tanki-, õhudessandi- ja pioneeriüksusi ning motoriseeritud jalaväge. Operatsiooni juhtisid kindralid Gavish, Sharon ja Yoffe.

Egiptuse vägede vastupanu oli oodatust nõrgem. Õhtuks olid Iisraeli üksused võtnud kontrolli alla Gaza ja suure osa Siinaist ning jõudnud Suessi kanalini, eesmärgiks ära lõigata taanduvate Egiptuse üksuste taganemistee.

Siinai lahingud

Kolmandal lahingupäeval purustati Siinai mäestikus Egiptuse üksused täielikult. Mitte lahing, vaid veresaun - nii iseloomustati Siinail peetud tankilahinguid. Samal päeval alistus Sharm el Sheikh ilma lahinguta. Iisraeli õhu- ja meredessandi üksused võtsid oma kontrolli alla kogu Siinai lõunasektori.

Neljandal päeval jätkusid „puhastusoperatsioonid" Siinail ja Eilati lahe põhjaosas.

Lahingud Siinail kestsid kokku niisiis kolm ja pool  päeva.

Jordaania raskesuurtükivägi oli Jeruusalemma suunal aktiivselt tegutsenud hetkest, kui raadio teatas Iisraeli rünnakust Egiptusele. Iisraeli armee juhtkond ei avanud kohe teist rinnet Jordaania vastu. Teisel lahingupäeval alustas kindral Ben-Ari eriüksus Ramallah', Jericho ja Jeruusalemma piirkonna puhastamist.

Kaua kaaluti operatsiooni sobivat ajastust vana Jeruusalemma oma kontrolli alla võtmiseks. Oodati kaitseministri luba. Tegemist polnud lihtsalt territooriumiga, vaid juutide ajaloolise pealinnaga, mida ka palestiinlased oma pealinnaks peavad. Käsk anti. Järgmisel päeval puhus rabi Shlomo Goren (kindrali auastmes peakaplan) sarve, mis andis teada, et juutide lõhestatud pealinn oli taasühendatud.

Hebron alistus vastupanuta.

Sõja viimane episood

-- lahing Süüria vastu Golanil, algas viiendal päeval. Kaitseminister Moshe Dayan  mõtles kaua, enne kui rünnakukäsu andis. Operatsiooni peeti strateegiliselt keeruliseks. Golani maastikku hinnati raskeks ning Süüria üksused olid kõrgendikel end tugevasti kindlustanud. Vastasel oli 200 tanki ja 6 jalaväebrigaadi, mida toetasid teised rahvuskaardi üksused.

Algas ettevalmistav pommitamine. Golanile koondati muudelt rinnetelt vabanenud üksused. Keskpäeval alustasid dessantväelaste ja skautide eriüksused  tõusu Golani  kõrgendikele. Õhtuks oli Süüria üksuste vastupanu murtud. Järgnes, nagu ikka, „puhastusoperatsioon".

Järgmisel päeval, s.o. 11. juunil 1967, võis sõja kuulutada lõppenuks. Iisrael kaotas Golanil 115 meest. Kogu sõjas aga 777 surnutena (kas pole huvitav arv?) ja 2600 haavatutena. Araabia riigid kaotasid kokku 18 000 meest.

Rahu ... kui kauaks?

Samal juunikuu päeval nõustusid pooled sõlmima rahu, mis vastavalt ÜRO resolutsioonile nr. 242 kohustas Iisraeli viima oma väed välja kõikidelt okupeeritud territooriumidelt.   

USA president Lyndon Johnson  sõnastas Lähis-Ida  rahule „fundamentaalse" printsiibi: „land for peace" - „maa rahu vastu". Juudid nõustusid niisuguse ettekirjutusega  vastumeelselt, kuid loobusid siiski Siinaist, Gazast, Läänekaldast ja osast Jeruusalemmast. Loovutati 93% sõjas hõivatud territooriumidest.

Araabia riigid Johnsoni kava heaks ei kiitnud ega ole seda teinud tänini.

Juhtus see, mille juhtumine polnud võimalik

Kas siis Taaveti ja Koljati lugu polegi paljas müüt? Enne sõda manitseti juute vaoshoitusele ja hoiatati  neid enesetappu sooritamast. Pärast sõda „hääl kellas" järsku muutus ja juute süüdistati agressioonis oma araabia naabrite vastu. 

Arvamusi ja hinnanguid äärmusest äärmusesse on siiamaani. Ühed ütlevad, et see oli mitte kuuepäevane, vaid kolmetunnine sõda. Et see, mis järgnes pärast kella kaheksat, kui Egiptuse lennuvägi oli lakanud olemast, oli pelk clean-up-operation (puhastusoperatsioon). 

Teised aga ütlevad, et see polnud mitte kuuepäevane, vaid kuuekümne-aastane sõda, ja et see sõda jätkub, kuni Iisrael on hävitatud.

Eestil on siin mõtlemisainet.

KERSTEN SAAR, õppejõud, IRL

[fotodel] 

KONFLIKTNE AJALOOSEIK: Iisraeli relvastatud armeeüksus sisenemas Gaza alale Kuuepäevase sõja käigus. Foto internetist

TRÖÖSTITU TÄNAPÄEV: ÜRO Julgeolekunõukogu mõistis hukka vägivallani viinud sündmused ja nõudis sõltumatut juurdlust mitmete tsiviilisikute hukkumisega lõppenud Iisraeli rünnaku kohta Gaza abilaevade vastu. Inimesed Gaza sektoris ootavad endiselt humanitaarabi.

Jaga |