Riigi rasked valikud ehk ootamatu (?) majandusseisak

 Esimene variant on valitsusele ilmselt halvem, sest siis küsitakse kohe: miks te esitasite utoopilise eelarve ja veel kaks kuud tagasi rääkisite, kui hästi meil kõik on ja kui ülipehmelt me maandume?

Jääb üle teine variant: teatada, kui ootamatu see kõik on, ja ennäe! ega analüütikud kah osanud midagi ette näha. Ega meie süüdi ole – seda ei öelnud ju ka spetsid! Sel variandil on veel üks eelis: ei saa valitsust süüdistada, et miks languse pehmendamiseks pole midagi ette võetud. Veel enam, rida valitsuse tegusid on olnud just sellised, mis otseselt kiirendavad langust, – pole vaja üritada neidki valgeks rääkida.

 Suurt langust prognoositi!

Majandusteadlastel on hulk võtteid majandusprognooside andmiseks. Enamik neist põhineb eelmiste perioodide tulemuste analüüsil: aegridade analüütiline silumine, vähimruudud, rahavoogude analüüs, nn peenanalüüs (fine turnover) jmt. Kõik need meetodid näitasid juba eelmise aasta lõpul erinevat, kuid selgelt halba pilti.

Mõne „spetsialisti“ roosamannat aga ei saa küll kuidagi teisiti käsitada kui valitsuse tallalakkumisena lootuses: „Ehk siis finantseeritakse mind heldemalt?“ Pole ju ükski neist spetsidest  (näiteks laialt kirjutav Maris Laas) kusagil näidanud, mis meetodiga sellised ülioptimistlikud prognoosid saadi. Siis saaks ju neid kontrollida.

Mis puutub teistsugustesse prognoosidesse, siis ei pidanud meie press üldjuhul soliidseks neid avaldada. Nii tekkiski olukord, kus esimesed realistlikud arvud leidsid tähelepanu Läänest tulles – aga sinna jõuab üha halvenev pilt veidi hiljem kui meile. Kuid ka meil oli vastavaid kirjutisi olemas.

Omaenda nina taeva poole upitamiseks tsiteerin oma eelmise aasta  10. oktoobril Kesknädalas ilmunud kriitikat 2008. aasta eelarve aadressil: „Kui aga SKP kasv on „vaid“ Taani pakutud 4,5%, siis eelarve defitsiit on 2,5 miljardit krooni… Nullilähedasest kasvust või SKP vähenemisest ei taha isegi mõelda. Kahjuks on viimase aja kasvutempode vähenemine kiire ja ohumärke üha rohkem, nii et nn musta stsenaariumi ei saa sugugi võimatuks pidada…“

Eriti halb on, et veel nädal tagasi ei tahetud majanduse keerulist olukorda tunnistada. Hea lugeja, mida Sina ilma majandusteaduse valemiteta pakuksid 2008. a. esimese kvartali SKP kasvuks, kui on teada, et viimased neli veerandaastat enne seda olid need arvud vastavalt 9,8%, 7,6%, 6,4% ja 4,5%? Kui veel lisada, et just olid avaldatud 2008. aasta I kvartali nullilähedased ehituse, tööstuse ja kaubanduse kasvud. Mis aru arvelt oleks siis pidanud tulema kasvõi üht protsenti ületav SKP kasv?

 Valitsus võimendab langust

Põhiküsimus on ikkagi selles: mis on tagasihoidlike SKP-arvude põhjused?

Oma osa on loomulikult majanduse tsüklilisusel. Ka on olemas maailmaturgudel teatud hinnasurve, eelkõige energiakandjate hinnale. Väga ebaõnnestunud ajal tõsteti Eestis kütuse ja elektri aktsiise.

On arvutusi, et nn pronksiöö läks meie majandusele maksma 6–8 miljardit krooni. Majanduse pidurdumise tingimustes üritas valitsus jätkata selle jahutamist, viies raha Eestist välja nn stabilisatsioonifondi. Hinnangut ei antud eelmise aasta teisel poolel kujunenud rahavoogude muutumisele – raha sissevoolu vähenemisele ja väljavoolu kiirenemisele (andmed veel mitteametlikud, seetõttu ma täpseid arve ei paku).

Selle asemel rõõmustati väliskaubanduse bilansi paranemise üle. Millegipärast aga ei pööratud tähelepanu lubamatult kõrgele inflatsioonile.

Selle asemel jätkati nüri järjekindlusega laulmist: kõik on tänu meie suurepärasele majanduspoliitikale nii hästi! Selgelt ebaadekvaatne reageerimine muutunud majandussituatsioonile…

. Mis saab edasi?

 Pole mõtet otsida süüdlasi – seda enam, et need on silmaga näha. Olulisem on küsimus: mis saab edasi? Enam ei tohi teha valesid otsuseid – need lõhnaksid küll juba katastroofi järele.

Kõigepealt – ei tohi kaasa minna ultraoptimistidega, kes alles nädal tagasi rääkisid, et teine kvartal tuleb juba palju parem kui esimene: SKP suurem, inflatsioon väiksem, tööhõive kasvab. Sellist prognoosi ei luba kahjuks ükski metoodika. Nendega saadud arvud on erinevad, kuid kõigi puhul kurvad. Eriti nigelad on 1998.–1999. aasta langust kõige paremini kirjeldanud vähimruutude omad: tugev SKP miinus ja tööpuuduse kasv vähemalt kolmeks järgmiseks kvartaliks.

Võib ju loota, et küll turu isekorrigeerivad jõud meid lõpuks välja veavad. Tavaliselt nad seda ka teevad, kuid aeglaselt ja siiski mitte alati. Nii ei tulnud 1929.–1932. aasta majanduskriisist ükski maa välja ilma riigi olulise abita.

Eestis raskendab olukorda veel üks asjaolu: meie arengumootorid – Euroopa kvaliteediga, kuid India palgaga tööjõud, tänu sellele siia trügiva väliskapitali suur voog ja võileivahinna eest maha parseldatud 50 aasta jooksul loodud kinnisvara – on ammendumas. Ja lõplikult! On vaja uusi lahendusi, aga massiteadvus ja enamiku poliitikute mõttemallid ei võimalda sellest aru saada.

Jätkuvad üleskutsed forsseerida meile edu toonud suunda. Mida aga öelda nende inimeste loogika kohta, kes soovitavad tugevdada keti tugevamat lüli olukorras, kus nõrgimad juba rebenevad?..

 Pehmelt öeldes – imelikud lahendused

 Olukorda komplitseerivad ka kitsal rühmahuvil baseeruvad katsed situatsioonist välja tulla elanikkonna mingi ühe osa arvel. Toome sisse pakistanlasi (muide, kes katab siis mošeede ehitamise kulud?), külmutame politseinike, lasteaednike, õpetajate jt riigieelarvest palka saajate palgad (siis saab erasektor võileiva võrra rohkem makstes kõik vähegi paremad inimesed endale!), jätame tegemata investeeringud (eriti infrastruktuurisse) jne. Aga siis jooksevad kõik võimekamad lihtsalt Eestist minema?!!

Valitsuse poolt pakutavad eelarvekärped räägivad selget keelt: praegust situatsiooni ei ole ikka veel hinnatud adekvaatselt.

Kärbetega  saab küll eelarve korraks tasakaalu, kuid tasakaalustamine on muutunud eesmärgiks omaette. Milliseid muudatusi toovad sellised kärped aga kaasa ehitusmahtude vähenemise, tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu laekumise edasise kahanemise jne tõttu, seda pole ilmselt ükski ministeerium analüüsinud. Elementaarse makromajandusliku analüüsi korral oleks vähemalt 75% kärpeid teistsugused. Selle asemel, et majanduslangusele vastu toimida, seda hoopis võimendatakse...

Teadlased on juba välja pakkunud teid, kuidas edasi minna, lähtudes Eesti kui EL-i liikmesriigi staatusest ja EL-i ühtsest turust nii kaupade kui ka tööjõu alal. Aga üha vähemaks jääb lootus, et teadlasi arvestatakse. Pigem läheb ka seekord nii nagu alati…

 [esiletõste]

Jätkuvad üleskutsed forsseerida meile edu toonud suunda. Mida öelda nende inimeste loogika kohta, kes soovitavad tugevdada keti tugevamat lüli olukorras, kus nõrgimad lülid juba rebenevad?

OLEV RAJU, majandusanalüütik

Jaga |