Hõlmates hõlmamatut - Rein Veidemann 60

MART UMMELAS,      18. oktoober 2006


Kozma Prutkovi väite kiuste on Rein Veidemann suutnud elu jooksul teostada end küllaltki vastuolulistes rollides. 1968. aastal Nõukogude armee vormis Tshehhoslovakkiasse sametrevolutsiooni valjastama saadetud sundvärvatust kujunes järgmisel kümnendil Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas patsifistlik humanitaar ja süvenev kirjandusteadlane. Totalitarismi ja nõukogulikku tsensuuri trotsiv Vikerkaare toimetaja pööras laulva revolutsiooni keerises ise reaalpoliitikasse ning kvalifitseerus hiljem seadusandja ja riigiametnikuna.

Mis veelgi ootamatum, teravapilguline eesti kirjanduse arvustaja ja aastaülevaadete kirjutaja paljastas kirjanikuna oma loojahinge hellemad kihid kriitikute julmadele piitsahoopidele. Ja lõpuks: Rein on püsinud tundliku, siira ja elurõõmsa inimesena, hoolimata maailmavaateliste vaenlaste hoolimatult tembeldavast ja julmalt lahterdavast suhtumisest temasse. Tegelikult on ta õilis sotsiaaldemokraat par excellence, igatahes tänaste Eesti kolmanda tee sotside reaalpoliitilise mimikri taustal. Reinu 60 eluaastat on olnud täidetud suurusjärgu võrra enamate tegevuste ja tulemustega, kui aastate arv näitab, see annab tunnistust tema ülienergilisest, lausa renessanslikust loomusest ja elaanist, mis ei osuta väsimuse märke.

Meievaheline tutvus sai alguse juba Tartu-päevil, kuid lähem suhtlemine ja sõprus algas 1990. aastate esimesel poolel lähedasest maailmavaatest kantud poliitilistes eksperimentides osalemisega, mis ometi ei tahtnud kuidagi päädida stabiilses erakondlikus nishistumises. Küllap oleme mõlemad selleks liialt taltsutamatud idealistid ja isemõtlejad, kes ei ole valmis jõuka vanaduse nimel noorpõlveaateid muutuvate olude sunnil pidevalt ümber hindama, et neid poliitilise profiidi tulusaks valuutaks vahetada.

Eriti rõõmustav on olnud aga viimased kuus aastat kestnud koostöö Vikerraadio „Rahva teenrite" saates, kus Rein on tänaseks üles astunud juba ligi 100 korda, andes alati kompromissituid, kuid samas sotsiaalselt tundlikke ja eetiliselt täpselt markeeritud hinnanguid Eesti ühiskonnas toimuvale. Paratamatult ka nii räpasele ja alaväärtuslikule poliitilisele mudamaadlusele, mida alles äsja oleme võinud seirata. Ehkki viimasel ajal on mõni reaalsots nimetanud tema paatost sotsiaaldemokraatiaks kolmekümne aasta tagant, söandan mina uskuda, et pigem Reinu vaated ja aated on need, mis võiksid praegusele närbunud sotsiaaldemokraatiale anda tagasi elujõu, põhimõttekindluse ja usutavuse. Tänases Eestis vaid ähmase punktiiriga tähistatud sotsiaalne mõõde võiks siis ometi kord saada humanistliku ühiskonna tegelikuks suunanäitajaks, et kogu Eesti rahvas võiks olla uhke oma riigi üle ja teda usaldada.

Kogu oma senise elu inimlikuma Eesti ideele pühendanud professor Rein Veidemannile soovin tema juubelil, et meie kõigi silmad siiski näeksid selle lootuse täitumist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)