Rongiga elu, rongita valu

ILMAR ADAMSON,      18. veebruar 2004



Teine osa
Algus 11. veebruari lehes

Bussiga Hamburg-München-jm Euroopa

Tallinnas näen sõitmas busse, millele on peale värvitud reklaamsildid, mis lubavad mugavat bussisõitu Hamburgi, Münchenisse jt Euroopa linnadesse. Arusaamatu, kuidas saab nii pikk bussisõit mugav olla?! Mugav oleks minu arvates kupeevagunis, kus saab rahulikult välja puhata. Isiklikult pean võimalikuks ehk maksimaalselt poolteise tunni pikkust bussisõitu. Siis tekib juba vajadus end liigutada või ringi kõndida. Seda saab teha reisirongis, mitte bussis, kus oled istekoha külge naelutatud.
See asjaolu paneb mõtlema näiteks ühendusele Läti pealinnaga. Vanasti läks Riiga kaks rongi: ülipopulaarne varahommikune Tshaika ja öine rong, mis võimaldas öösel välja magada ja hommikul parajal ajal kohale jõuda. Ka sellele tuleks taas mõelda! Veel mõni aasta tagasi sai kahe diiselrongiga sõites ümberistumisega Valgast Riiga sõita. Nüüdseks on ka see võimalus lõpetatud. Kuuldavasti tuleb suvel Riias ESTO, kuidas aga sinna jõuda?

Reform jättis palju vastuseta küsimusi

Reisirongide sõiduplaanis tekkis 2001. aastal reformiga seoses probleem Tallinnast väljasõiduga Narva suunas Tapa-Narva liinil. On mitu lahendamata küsimust. Sõiduplaanide koostajad näivad kasutavat rohkem autot ja nägevat reisirongi ainult väljastpoolt. Sõites aga elektrirongiga Riisiperre, jääb mõistmatuks, miks rong ei peatu Kibunas, kus perroon on valmis ehitatud ja läheduses rohkesti tallinlaste suvekodusid. Potentsiaalseid sõitjaid ju jätkuks!
Või vaatame Tartut. Teatavasti likvideeriti 2001. aasta märtsis reisirongiliiklus Lõuna-Eestis peaaegu täielikult. Nüüd oleme olukorras, kus reisirongiliiklus Tartu-Orava liinil on nii seatud, et tartlane satub ebamugavustesse, kui ta soovib sõita Põlva-Orava suunas. Sealse kandi elanikel on kindlasti vajalikke asjatoimetusi Tartus kui Lõuna-Eesti keskuses.
Mure algab jälle liiga varajasest rongi väljumisajast Oravalt, Veriorast ja ka Põlvast. Mulle kirjutavad sealt kandi tuttavad, pärides, kuidas üldse Tartusse pääseda, kui ei ole autot. Ei tea! Kas tõesti riigiisad mõtlevad, et ka kooli- ja üliõpilane, invaliid või pensionär, samuti väikesepalgaline töötaja peaks Tartusse sõitma isikliku autoga.
Hoopis likvideeriti aga reisirongiliiklus (märtsis 2001) Valga-Võru-Piusa liinil. Mäletate, sinna "ehitati" kiiruga lumehangedesse seal seni täiesti puudunud maanteed. Kahjuks ma ei tea, mis seisukorras need lumehangedesse ehitatud maanteed nüüd on. Ka ei tea, kuidas suudavad (või ei suuda) sealsed elanikud ringi liikuda.

Sümboolsed vanad vedurid

Võib-olla veel ühest sümboolsest asjast, mis ei ole küll iga päev suure praktilise tähtsusega, kuid on mõneti siiski iseloomulik ja võib olla tähtis turistidele. Mõne raudteejaama (Türi, Tapa, Valga) lähedale on pandud mälestusmärgina vana auruvedur. Kui neid vaadata, siis Türil ja Valgas seisvad "vanurid" on väga ilusad. Tuleb kiita ametimehi, kes on need püsti pannud ja ka hooldanud.
Häbi paneb aga tundma Tapa kurvavõitu väljanägemisega vedur, sest tegemist on ju Eesti tähtsaima raudteesõlmega.
Samas tekib küsimus, kas ei võiks vana veduriga midagi sarnast (nagu Türil ja Valgas) seista ka Tallinnas ja Tartus? Mõlemas linnas liigub turiste ja neile oleks see huvitav! Tean kindlasti, et samasuguseid ilusasti korras vedur-mälestusmärke on olemas Soomes, Rootsis, Saksamaal, Shveitsis ja mujal. Joondugem ka siin Euroopa järgi! Muide, neid on isegi Venemaal.

Professionaalne huvi Shveitsi reisirongide vastu

Allakirjutanu on kasutanud korduvalt head isiklikku võimalust viibida mõnda aega Shveitsis. Endise raudteelasena, kes töötas reisirongides, tundsin professionaalina loomulikult huvi sealse reisirongiliikluse vastu. Muidugi ei saa Eestit võrrelda Shveitsiga, kus ei ole aastasadu sõdu olnud. Kuid mõnes suhtes võiks sealset ühistranspordi korraldust eeskujuks küll võtta ja natukenegi sinnapoole püüda.
Nimetaksin sealsest reisirongiliiklusest ainult kolme asja:
1. Berni (pealinn) ja Zürichi (suurim linn) vahel liikus reisirong terve päev pooletunnilise intervalliga, kusjuures esimene rong Bernist Zürichisse väljus hommikul kell 5.47 ja õhtul viimane 23.52.
2. Bernist 37 kilomeetri kaugusel asub linn Thun. Olin mitu korda rongiliinil Bern-Thun sõitnud, kui hakkasin huvi tundma, kuidas sõita see vahemaa bussiga, et näha teed ja maastikku. Otsisin Thunis bussipeatust (kõik bussipeatused olid raudteejaama taga - nagu meil näiteks Türil või Tapal). Ma ei suutnudki leida bussipeatust, kust väljuks buss Berni. Pöördusin infopunkti, kus aga küsiti, milleks teile seda vaja on, kui pikim intervall rongiga Berni sõitmiseks on 30 minutit. Muide, niisuguseid sõiduplaane, kus intervall on kogu päev ühesugune, nimetatakse seal pooletunni- või tunnitaktiks.
3. Kui Thunist veel 15 kilomeetrit edasi sõita, jõuab Spiezi linna (võrreldav ehk meie Rakvere või Jõgevaga). Tõsi, Thuni ja Spiezi vahel sõidab lisaks suure sagedusega reisirongile ka buss. Osa bussiteest Thuni järve kalda lähedal on madalamal, kuna raudteeliin läheb palju kõrgemalt, mäe nõlvakult. Seega on mõlemad transpordivahendid õigustatud. Nägin ise, et vanainimesel oli mõnes vahepeatuses mäkke ronimine raske.
Shveitsi transpordikorraldust üldisemalt vaadates on seal mõeldud ühistranspordi kasutaja peale märksa enam kui Eestis. Meil näib, et jäetakse iga "matsi" enda mureks, kuidas punktist A jõuda punkti B. Ja miks sageli peab selleks veel sõitma läbi punkti C.
Kommunismi propageerimises (kuigi 1980. aastatel oli ühistransport tõesti palju paremini korraldatud kui praegu) mind süüdistada ei maksa. Olen tasuta "turismireisi" külmale maale läbi teinud. Kahjuks huvitavate turismiobjektidega tutvuda ei saanud, kuna viibisin neljakordse okastraadiga piiratud territooriumi sees.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)