Uus valitsus alustas jõuliselt

ÜLO TOOTSEN,      06. märts 2002




Paar nädalat tagasi, kui uus valitsus oli alles moodustatud, küsisin ajakirjanduses, kas toimunut vaja karta, kahetseda või loota paremat? Uskusin ise viimast. Õukonnaajakirjandus aga, mis õukonnast nüüd ilma jäi, on asunud veelgi vihasemalt minu uskumuse vastu võitlema ja peksab uut koalitsiooni, kuidas jõuab.

Esimese uue lootuse andis mulle koalitsiooni käik korrastada menetluses olevate seaduseelnõude portfell. Osa menetluses olnud seaduseelnõusid, mis ei vastanud koalitsioonileppe põhimõtetele, võeti tagasi, või lükkub nende edasine käsitlemine kaugemasse tulevikku. Samas on mitu eelnõud, mis käsitlevad sotsiaalseid tagatisi, haridust, regionaalpoliitikat ja mis on oodanud menetlusjärge juba paar aastat, tõsteti paketi etteotsa.
Loomulikult on omaaegne „õukonnaajakirjandus" (mis paraku nüüd jäi oma õukonnast ilma, kuid endale parema tuleviku lootuses siiski on endistele peremeestele truu, mis on ju kiiduväärne nähtus!), asunud veelgi vihasemalt võitlema ikka nende vastu, keda kogu aeg materdatud.
Seejuures materdatakse adumata, et olukord on kardinaalselt muutunud ja kaardipakk ümber jagatud. Või kuidas siis mõista turmtuld keskerakondlasest sotsiaalministri Siiri Oviiri pihta,
kes on asunud korrastama ravimi- ja haiglamajandust - ainsa eesmärgiga tuua ravimiturule kallite ravimitega võrdväärseid odavamaid ravimeid ning säilitada ka mõni suurem maakonnahaigla? Osava demagoogiaga on õukonnaajakirjanikud suutnud asja näidata nii, justkui tahaks Oviir hoopis monopolistidest ravimitootjate tulude eest seista! Tuleb vaid imetleda osavust fakte jalgelt pea peale pöörata! Õnneks on Siiri Oviir nii kindlameelne, et teda pole lihtne kõigutada.
Samasugune lugu on haiglasüsteemi reformiga. Paar aastat tagasi rootslastelt 5,6 miljoni krooni eest tellitud arengukava ei lähtu ju üldse Eest tingimustest, on tegelikult maha viksitud Göteborgi haiglareformist, mis praeguseks on tunnistatud ebaõnnestunuks sealgi.
On ikka vist pisut liig senise 27 haigla asemel alles jätta vaid 13, ning ainult neli suuremat teeninduspiirkonda.
Rootslaste arvates pole midagi katki, kui lähim haigla asub 70 kilomeetri kaugusel. Linnas võib-olla jah, aga maal?
Siiri Oviir ütles haiglate massilise sulgemise kohta tabavalt: „Nendega on nii nagu 1940. aastal, kui kirikutest hakati juurviljahoidlaid tegema. Mis siis nüüd haiglatega…?"

Turmtuld valitsuskoalitsiooni pihta

Loomulikult on omaaegne „õukonnaajakirjandus" (mis paraku nüüd jäi oma õukonnast ilma, kuid endale parema tuleviku lootuses siiski on endistele peremeestele truu, mis on ju kiiduväärne nähtus!), asunud veelgi vihasemalt võitlema ikka nende vastu, keda kogu aeg materdatud.
Seejuures materdatakse adumata, et olukord on kardinaalselt muutunud ja kaardipakk ümber jagatud. Või kuidas siis mõista turmtuld keskerakondlasest sotsiaalministri Siiri Oviiri pihta,
kes on asunud korrastama ravimi- ja haiglamajandust - ainsa eesmärgiga tuua ravimiturule kallite ravimitega võrdväärseid odavamaid ravimeid ning säilitada ka mõni suurem maakonnahaigla? Osava demagoogiaga on õukonnaajakirjanikud suutnud asja näidata nii, justkui tahaks Oviir hoopis monopolistidest ravimitootjate tulude eest seista! Tuleb vaid imetleda osavust fakte jalgelt pea peale pöörata! Õnneks on Siiri Oviir nii kindlameelne, et teda pole lihtne kõigutada.
Samasugune lugu on haiglasüsteemi reformiga. Paar aastat tagasi rootslastelt 5,6 miljoni krooni eest tellitud arengukava ei lähtu ju üldse Eest tingimustest, on tegelikult maha viksitud Göteborgi haiglareformist, mis praeguseks on tunnistatud ebaõnnestunuks sealgi.
On ikka vist pisut liig senise 27 haigla asemel alles jätta vaid
13, ning ainult neli suuremat teeninduspiirkonda. Rootslaste arvates pole midagi katki, kui lähim haigla asub 70 kilomeetri kaugusel. Linnas võib-olla jah, aga maal?
Siiri Oviir ütles haiglate massilise sulgemise kohta tabavalt: „Nendega on nii nagu 1940. aastal, kui kirikutest hakati juurviljahoidlaid tegema. Mis siis nüüd haiglatega…?" Selle 5,6 miljoni krooni kinkimisega nõustajatele on paraku ilmselt sama lugu kui Eesti raudtee erastamisnõustajatele makstud 80 miljoniga - raha läinud, kasu ei mingit.

Tuntust taheti raha eest osta

Et eelmisel valitsusel tundus raha jalaga segada olevat (ainult mitte sinna, kuhu vaja!), näitab projekt „Eesti tuntuks!". Kindlalt sõnastamata ja põhjendamata eesmärkide tarvis oli ette nähtud 40-50 miljonit krooni aastas. Samal ajal on Eesti Teaduste Akadeemia vajadusteks eraldatud mitu korda vähem raha!
Ei tee ühtegi maad rohkem tuntuks ja tema mainet paremaks kui elujärg, inimeste heaolu ja turvalisus, arenenud majandus, korras loodus. Kultuuri ja miks mitte ka spordi kõrge tase. Sinna investeeritud nõustamisraha toonuks kindlasti palju rohkem tulu. Õnneks jätkub uuel valitsusel niipalju oidu, et too mõttetu projekt vähemalt esialgu peatada ning vabanev raha kasutada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu.
Eesti Energia poova lõa otsast päästis tuhandeid väiketarbijaid ka 21. veebruaril vastu võetud muudatus energiaseaduse paragrahvile 19. Nüüd pole takistust energiahinna alandamisele kas või päevapealt. Värske majandus-, teede- ja sideministri Liina Tõnissoni otsustavus ning järjekindlus on viinud selleni, et 1. aprillist ei kehtesta Eesti Energia elektritarbimise kuutasu mitte 20 krooni, vaid viis krooni. Ei ole võimatu, et saab piirata ka kilovatt-tunni hinnatõusu. Niinimetatud sotsiaalelektri projekti elluviimine oleks ühelt poolt pisut alandav, teisalt nõuaks see omakorda uut bürokraatiaaparaati, millele kuluks aastas oma 700 000 krooni.

Paljukiidetud noorus kriitika all

Osa pressist õhutab kartusi noorte ministrite Mailis Ranna ja Sven Mikseri suhtes. Kui meenutada vaid üht „Kahvli" saadet, siis jäi Kiur Aarma küll ise karjapoisi ossa, kui ta püüdis Sven Mikserit
nooruse pärast aasida ja tema kompetentsust testida. Ega ainult habe ja vuntsid tee mehest sõjameest ega kindralit!
Nüüd on uuel kaitseministril ka USA West Pointi sõjakooli haridusega nõunik Cristian-Marc Lifländer, keda minister tunneb koolipõlvest saati. On aja märk, et juhtpositsioonidele saavad järjest nooremad, edumeelsemate mõtetega ja teovõimelised inimesed.
Noor haridusminister Mailis Rand aga pidas esimesele opositsiooni turmtulele Riigikogus üliedukalt vastu. Ühelegi küsimusele ei vastanud ta tavapärase see-ei-puutu-asjasse või seda-pole-arutatud stiilis. Vastused Põllumajandusülikooli staatuse ja saatuse kohta olid ülimalt asjalikud ja faktiderohked. Teadmiseks kas või niipalju, et mingist Tartu Ülikooli ja Põllumajandusülikooli ühendamisest pole juttugi. Ei vähene ka koolitustellimused ­ bakalaureusi koolitatakse endiselt 235, magistreid 64 ja doktorante 25 üliõpilast aastas.
Jätkub ka veterinaaride ettevalmistamine. Õigemini, seoses Euroopa Liitu pürgimisega suureneb vajadus eriti kvalifitseeritud veterinaaride järele veelgi.
Haridusminister on võtnud südameasjaks õpilaste väljalangevuse vähendamise põhikoolides, internaatkoolide väljaarendamise, õiglase stipendiumide süsteemi väljatöötamise, huviõppe arendamise jne.
Tähelepanuväärsed ja igati tervitatavad on ka uue siseministri Ain Seppiku tegevussuunad, mida ta on asunud kiiresti ellu viima, olgu siis nn märulipolitsei, mis toob tänavatele tuntava hulga jalgsipatrulle turvalisustunde tõstmiseks. Või arusaam sellest, et ummisjalgne nn politseireform ei ole millegagi õigustatud, ning nüüd tuleb suletud politseijaoskondi taasavada ja korrakaitsjaid juurde tuua. Mõistlikud asjad, mis rahvale ammu selged, ent mille vastu eelmine minister käte-jalgadega sõdis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)