Arstide streik: asi on kogu riigi maksupoliitikas

Selle asemel, et midagi arukat teha, hakkas rahandusminister Ligi süüdistama arste küll virisemises, küll karjumises. Ju ta läks närvi, kuna Arstide Liidu president oskas meedikute seisukohti ja taotlusi esitada tasakaalukalt ning häält tõstmata.

Samal ajal läks käiku ka valitsejate tavaline taktika - lüüa ajakirjanduse vahendusel lõhe streikijate sekka, aga ka isoleerida arstid muust ühiskonnast, dramatiseerides streigist tuleneda võivaid mõjusid.

Valitsuse tegevus vaadeldav vaenuõhutamisena

Tegelikult peaks valitsuse ja meedia tegevust vaatlema praegu menetluses oleva vaenuõhutamise seaduse valguses. Arste hakati vastandama õdedele ja hooldajatele, kuigi streikijad on pidevalt rõhutanud õdede ja hooldajate palgaprobleemi tähendust, ning selle lahendamise nimel ka tegutsetakse.

Ilmusid kirjutised veel mitte streikivatest arstidest, vastandades neid streikijaile, ja viidati seejuures Hippokratese vandele. Õnnis Hippokrates aga ei osanud ettegi kujutada, et arstid ja õed peaksid töötama ilma väärilise tasuta. Vähemalt selles paljumeenutatud vandes pole küll midagi taolist kirjas.

Muidugi on ju üpris kaval teha katse lüüa kiil ka arstkonna ja selle eestkõnelejate vahele, nagu seda üritavad teha mõned alatasa ajakirjanduses esinevad „kõigi alade eksperdid". Loomulikult kergitati streigijuhtijate mahategemise programm, sisendades lugejale-kuulajale, et küll on streik halvasti ette valmistatud, küll nõudmised valesti formuleeritud. Nende väidetega on raske nõustuda - niisuguse riigi kohta, kus streikimiskogemust ei ole ja rahvas enamikul juhtudest käitub lambukestena, on asi päris hästi edenenud.

Näideldakse suhtedraamat

Siis püüti esile tuua noorte ja vanade arstide suhteprobleeme. Anonüümse noorarsti intervjuu kirjeldas selle Soome lahkunud ja Eestis koolitatud kodaniku koletuid üleelamisi ja ahistamist vanemate arstide poolt. Unustati, et arstiks saamine on protsess, mis ei lõpe diplomi saamisega, vaid sellest alles algab. Ja vanem arst ongi vastutav noorema koolitamise ning meistriks kujundamise ees. Muide, seda võib küll Hippokratese vandest välja lugeda.

Streigist kirjutades tabati hästi nupp, millele vajutada - üleüldise vaesumise tingimustes on arsti keskmine sissetulek loomulikult kõrgem kui pension või töötu abiraha. Enamik meist töötab pealegi poolteise koormusega.

Lühiajaline meeltesegadus arstide suurpalgast

Meie Armsa Peaministri truud sulased aga pingutasid üle, lootes statistiliste näitajate mõjujõule. Pole ju laiem avalikkus nii rumal, et uskuda maksuameti näitajaid, mis kokku saadud, laveerides ühelt poolt andmekaitseseaduse rikkumise piiril, ja teisalt, kombineerides ühte nii välismaal teenitu, korterimüügist saadu, vanaema päranduse ning arsti abikaasa töötasu. Meie enda riigi poolt rahvusvahelistele organisatsioonidele esitatud andmed aga osutavad, et Eesti meedikud on oluliselt viletsamalt tasustatud kui mis tahes teises Euroopa Liitu kuuluvas riigis.

See palga-nupp võis küll lühiajalist meeltesegadust tekitada. Kuid ju saab rahvas ikka aru, et põhjusi streigiks on piisavalt palju.

Muidugi on streik halb. Kuid vahetevahel tuleb halvaga ravida veelgi halvemat - seekord kogu arstiabikorralduse ähvardavat kollapsit. Kui üheksa kuu kestel pärast riikliku lepitaja alatist ebaedukat tegevust ei astunud need, kellel on voli ja kohustus reguleerida arstiabikorraldust, ühtegi sammu asjaseisu parandamiseks, siis ei jäänudki muud üle.

Asi on kogu riigi maksupoliitikas

Kahetsusväärselt kipub aga arutelu taas minema vaid haiglate finantseerimise teemale, ja püütaksegi kogu streik taandada palganõudmisele. Tegelikult on asi ju kogu arstiabi korralduses, selle rahastamises ja lõppkokkuvõttes kogu riigi maksupoliitikas.

See ongi põhjus, miks Meie Armas Peaminister pidi punastama, kui OECD esindaja Eesti riigile viletsavõitu sotsiaalpoliitika pärast etteheiteid tegi. Pidi nii punastama, et kindlasti oleks ta eelistanud mustvalget televisiooni.

Et vesi ahjus, näitas ka Meie Armsa Peaministri avaldus, et kujunenud olukorras on ilmselt süüdi Eesti Haigekassa eelmine juht Hannes Danilov. Taolist küünilist, jõhkrat ja eba-härrasmehelikku rünnakut poliitikute poolt formuleeritud seadusi korralikult täitva ametniku vastu peaministrilt oodata küll ei osanud.

Puudub poliitiline tahe

Arstid ja Haiglate Liit omavahel kokkuleppele ei saagi jõuda. Probleem on ju mujal. Tegelikult ei saa haigekassa muuta meedikute palku. Poliitiliste jõudude survel saab ta muuta küll raviteenuste hindu, kuid selleks peab olema poliitiline tahe. Kuni Meie Armsal Peaministril ja rahandusministril seda pole, ei muutu midagi. Kindlasti mitte seni, kuni võimutsev koalitsioon ei märka riigis ja rahvaga toimuvat.

Haigekassa nõukogu, mis alles hiljuti valitsusele meelepärasemaks kujundati, visates sealt välja tuntud arvamusliidri ja endise õiguskantsleri, ei suutnud ka reedel, streigi viiendal päeval tegevusplaanis selgusele jõuda, ning avalikkuseni jõudsid üpris vastakad seisukohavõtud otsustatust. Ikka seepärast, et haigekassagi peab talitlema praeguse poliitilise paratamatuse tingimusis, pidades silmas võimukoalitsiooni mantrat maksudest ja rahandusministri kindlat veendumust, et riigi raamatupidamine peab olema korras, saagu rahvast ja riigist mis tahes.

Mõned esmapilgul üpris jumekana tunduvad mõtted on vähemalt ilmunud. Need on - töövõimetuspäevade eest tasumise usaldamine Töötukassale ja perearstide riigieelarveline finantseerimine.

Jääme jälgima, millega lõpeb streigi teine nädal.

ANDRES ELLAMAA, neurokirurg

[esiletõste]

Meie Armas Peaminister pidi punastama, kui OECD esindaja Eesti riigile viletsavõitu sotsiaalpoliitika pärast etteheiteid tegi. Pidi nii punastama, et kindlasti oleks ta eelistanud mustvalget televisiooni.

[H. Hiibuse karikatuuri tekst]

Kiirabidispetšer: „Halloo! Kiirabi kuuleb. Kahjuks, härra peaminister, meil momendil vaba autot ei ole. Kiiremini saate Helsingist."

Arst: „Hiljuti soovitaski Ansip patsientidel arstidele Soome järgneda!"

Jaga |