Miks rünnatakse Rüütlit ja mis mees on Ilves tegelikult?

ANDO LEPS,      06. september 2006


Räägime mõned asjad selgeks

Presidendivalimiste jõudmine Riigikogust valimiskogusse on igati normaalne ja põhiseaduses ette nähtud samm ning kolme paremerakonna närviline kisa on mõeldud rahva hullutamiseks ja valijameeste survestamiseks.

President Rüütli isiku ägenev ründamine näitab Ilvese pooldajate viletsat seisu, kuna neil pole sisulisi argumente Rüütli vastu ning libavasakpoolse ja segase päritoluga Ilvese toetuseks. Hädas olles teravdatakse vastasseise ühiskonnas ohtliku piirini, niiviisi ohverdades Eesti stabiiilsust.

Valus õppetund Riigikogus

Presidendivalimiste kolm tulemusteta vooru Riigikogus näitasid seda, et paremerakondade tohutu surve ei andnud tulemusi ka võimsa meediatule toel. Kui Rahvaliidu (RL) ja Keskerakonna (KE) poliitikud viitasid parempoolse kolmikliidu lootusele Rüütli toetajate seast 3–4 häält üle meelitada, siis nad teadsid, mida rääkisid. Respublikaanide ja reformistide suuri kogemusi mitme endise keskerakondlase äraostmisel Tallinna volikogus taheti kasutada nüüd Riigikogus. Pealegi on toona äraostmistega saavutatud võimupöörde peategelane Keit Pentus jõudnud otsaga Toompeale ja annab nüüd "head nõu" otse peaministrile.
Tragikoomiline oli parlamendi põhiseaduskomisoni esimehe Urmas Reinsalu protest Vabariigi Valimiskomisjonile. Ta kurtis, et KE ja RL saadikute ühine otsus hääletussedeleid mitte võtta välja on põhiseaduse (PS) vastane. Sellele andis valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul väga selge vastuse, kinnitades, et PS järgi on iga saadik oma otsustes vaba ning hääletusel osalemine või mitteosalemine kuulub vabaduse hulka.
See oli hävitav löök Riigikogus toimuva ebaseaduslikkust kuulutanud paremparteidele! Selle kära varju jäi isegi seik, et Ilves sai "vankumatut üksmeelt" tõotanud kolmikliidu saadikutelt ühe hääle vähem kui Ergma. Võib nõustuda oletustega, et see andmata hääl oli Igor Gräzini kättemaks kunagisele välisministrile.
Hääletamine Riigikogus näitas, et paremjõudude ühiskandidaadi puhul ei tähendanud midagi tema vaated ja võimed, vaid läbi mängiti parteide tagatubades välja mõeldud skeem, põhimõttelagedalt soovides haarata võim Kadriorus igal juhul. Ei häbenetud ühel päeval üksmeelselt toetada parempoolset Ergmat, kes ise end poliitiliseks äpuks nimetas, ja teisel päeval peaaegu sama üksmeelselt olla vasakpoolsena turustatud endise parempoolse Ilvese taga. Kuid salaplaanid nurjusid, loodetud ülemeelitamised jäid ära, ning siit ka paremparteide pöörane raev ja hädakisa.

Rüütli ründamisel on parempoolsetele kõik lubatud

Kohe pärast jõuproovi Riigikogus pandi Rüütli mustamisel ning ühiskonnas vaenu- ja vihkamishüsteeria külvamisel sisse viimane käik.
Eesti Ekspress paiskas avalikkuse ette "hirmsa paljastuse", justkui oleks Rüütel teinud koostööd KGB-ga. Näha on, et arhiivides on tuhnitud, kuid leitud paberite serveeerimisel ollakse saamatud ja neist tehakse kärarikkalt täiesti valed, kuid Rüütlit võimalikult palju kahjustavad järeldused.
Nõukaaega mitte tundvad ajakirjanikud ja mürgiloo tellijad püüavad kanda tänased suhtumised ja arusaamad veerandsaja aasta taha ning maalida minevikust paari lihtsa pintslitõmbega neile sobiv mustvalge pilt, unustades, et täna müstifitseeritud KGB oli NLiidu ajal üks võimustruktuuri osa ning tema esimees kuulus Moskvas ja liiduvabariikides valitsuse koosseisu.
Kui ENSV KGB esimees kirjutas tollase valitsusjuhi asetäitjale, et ühes asutuses ("Desintegraator") ei järgita ametlikult kehtivaid reegleid dokumentide ja majandussaladuste hoidmisel, siis pidigi kirja saanud valitsusjuhi asetäitja andma korralduse, et ka "Desintegraator" järgiks kehtivaid norme ja teeks oma asjad korda.
Kõigis suuremates asutustes, kus oli suhtlemist välismaailmaga või mis olid seotud NLiidu kaitse- või teaduspotentsiaaliga, olid olemas nn eriosakonnad (kas 1. või 2. osakond, kus enamasti töötasid KGB inimesed), mis muu hulgas jälgisid salajaseks tunnistatud dokumentide liikumist, riigisaladuste hoidmist ja välismaalastega suhtlemist. Seda korda ei mõelnud välja Rüütel, kuid nendest reeglitest kinnipidamise "Desintegraatorile" ja tema emafirmale EKE-le meeldetuletamine oli ainuvõimalik reageering ENSV Julgeolekukomitee esimehe märgukirjale. Sarnaseid kirju liikus tollal palju.
KGB kui riigisaladuste hoidmise eest vastutav ja seda kontrolliv asutus suhtles niimoodi riigiasutuste, tehaste, õppe- ja teadusasutustega. ENSV valitsusjuhi asetäitja rutiinsest vastusest kohaliku KGB ülemale ei saa kuidagi välja lugeda Rüütli koostööd NLiidu julgeolekuorganitega või käsku KGB-le Johannes Hindi represseerimiseks, kuigi seda justkui sündinud faktina tahetakse nüüd pressis näidata.

Kuhu minna edasi selliste "paljastustega"?

Kui niisugust liini mööda edasi minna, siis jõuaksime päris üllatavate leidudeni, mis "müüksid hästi", kuid kontekstist välja rebituna lihtsustaksid ajaloopilti. Kindlasti leiab arhiividest teisigi pabereid, mida võib näidata kellegi koostööna NLiidu julgeolekuorganitega.
Tänane valitsusjuht Andrus Ansip peaks mäletama aegu, kui ta Tartus parteikomitee osakonnajuhataja ja büroo liikmena kureeris julgeolekut ning suhtles kohaliku KGB ülematega. Sellest tööalasest suhtlemist on maha jäänud mitmeid pabereid.
Ka Ene Ergma pikk viljakas töö Moskva kinnises teadusasutuses tähendas tihedaid kontakte 1. osakonna kagebeelastega, kellele tuli regulaarselt aru anda uurimistööst ja suhtlemisest välismaailmaga. Kindlad töösuhted olid NL julgeolekuga Siim Kallasel kui ENSV hoiukassandusjuhil, kellele allus vastav eriosakond ning kes pidi aru andmevarade ja salapaberite hoidmisest.

Kes on Ilves tegelikult?

Pikka aega töötades USA rahastatud külma sõja raadiojaamades, oli Toomas Hendrik Ilves "Vaba Euroopa" ülemus, kes lubas oma juhitud toimetuses aastaid takistamatult tegutseda KGB agendil Riho Mesilasel. Mitmed mäletavad tänini varalahkunud Mesilase kiitlevaid jutte tihedatest suhetest napsisõbra Ilvesega, nende ühistest joomistest ja seiklustest naistega.
Kas NLiidu luureagendi Mesilase pikk ja edukas nuhitöö Münchenis on seletatav ainult Vaba Euroopa raadiojaama eesti toimetuse juhi Ilvese naiivse muretusega ja sõbratunnetega oma joomakaaslase vastu või kaovad niidid Ilvese esivanemate hästi varjatud minevikku ning selle vene-juudi päritolu seikleja näol on tegu ammust ajast Moskvaga erisuhetes olnud mehega, kes polegi sünnilt EV kodanik?
Kui Ilves pole sünnilt EV kodanik, siis ta ei saa üldse põhiseaduse paragrahvi 79 lõige 3 järgi kandideerida riigipeaks! Just seepärast varjatakse kiivalt tema tõelist päritolu. Siin peab Vabariigi Valimiskomisjon tegema asjad kiiresti klaariks.

Mida halvem, seda parem?

Tänaseks on aga Rüütli-vastase hüsteeria õhutamisega jõutud ühiskonna siserahule ja riigi stabiilsusele ohtliku piirini. Miks pole Kaitsepolitsei või netiportaalide valdajad reageerinud internetis olevatele avalikele tapmisähvardustele, otsestele üleskutsele vägivallaks ja riigipea füüsiliseks kõrvaldamiseks, arvutustest solvangutest ja sõimust rääkimata?
Kahjuks lisab sellele vihkamistulele hagu juurde peaminister Ansip ise, kes on muutunud sotsist Ilvese kampaaniajuhiks ega jäta võimalust, et rünnata ja halvustada Eesti praegust riigipead. Täitevvõimu juhi selline avalik vimm ja ründed Vabariigi Presidendi aadressil diskrediteerivad meie riiki kodu- ja välismaal, teravdavad vastasseise ühiskonnas ja lõhestavad rahvast. Peaministril ja parempoliitikutel on kadunud vastutustunne oma riigi käekäigu eest. Rahvast lollitatakse tobedate hirmujuttudega langemisest Moskva rüppe ja tagasiminekust nõukaaega, vaikides, et Rüütel oli Eesti riigi juht just siis, kui me Venemaa haardest välja murdsime ning ka siis, kui Eesti jõudis NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Puhutakse üles olematuid ohte, justkui määraksid presidendivalimised, kas me liigume Euroopasse või langeme taas itta, läheme ajas edasi või pöördume tagasi. Oma valikud on Eesti ammu ja edukalt teinud ning murranguhetkedel on Eesti eesotsas olnud Arnold Rüütel. Parempoolsetel võiks olla niipalju ausust, et seda tunnistada.
Tõsiasi on, et paremerakonnad ja suur osa ajakirjandusest ei austa demokraatiat ega lepi vabalt ja demokraatlikut valitud riigipeaga. Kuna nüüd on nende ees taas kaotusoht, siis juhindutakse küünilisest skeemist: mida halvem Eesti stabiilsusele, seda parem parempoolsetele. See on aga väga riskantne mängurlik skeem kogu riigile. Halvasti hakkab lõhnama parempoolse kolmikliidu petumäng, kus panustatakse segase päritoluga seiklejale, kes vist polegi sünnilt Eesti Vabariigi kodanik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (58)