Pensioniea tõstmine ei teeni eakate huve

Pensioniealiste hulgas on pensioniea tõusu üle spekuleerimine tekitanud küsimusi. Ühelt poolt on tõepoolest inimeste oodatav eluiga paaril viimasel kümnendil kasvanud ning ka inimeste tervis ja töötahe on muutunud paremaks.

Samas soovivad inimesed olla koheldud võrdselt teiste eakaaslastega ja eelkäijatega. Tänaste pensionäride jaoks, kes osalevad tööhõives, toob pension märgatava lisatasu, mis leevendab võimalikke probleeme ja annab võimaluse elada kvaliteetsemat elu. Äärmiselt küsitav aga on, kas saada pensioni ja samaaegselt osaleda tööhõives on võimalik tulevikus ka neil, kes on 65 ja vanemad.

Küsimus ei ole selles, et inimeste huvi tööhõives osalemiseks oleks madal. Takistuseks on pigem see, et eakatel on töökoha leidmine ülikeeruline. Olles vestelnud erinevate osapooltega, võin öelda, et mure töökoha kaotamise pärast tekib paljudel juba 50-ndate eluaastate lõpus. Tekib ebakindlus töökoha säilimise ja tulevikuväljavaadete suhtes. Inimesi tabavad stress ja pinged.

Pensioniea tõstmise peamiseks eesmärgiks on muuta meie pensionisüsteem jätkusuutlikumaks. Olukorras, kus üks kolmandik riigi elanikkonnast on eakad, tõuseb paratamatult ühel hetkel küsimus: kes hakkab rahastama nende pensionimakseid?

 Probleem ei ole selles, et inimesed ei tahaks töötada ja maksutulu kaudu pensionisüsteemi elus hoida; probleemi juured ulatuvad sellest mõnevõrra kaugemale. Juba aastaid on räägitud ohtlikult intensiivsest väljarändest ja noorte suundumisest „uutele jahimaadele“. Ainuüksi 2015. aastal lahkus Statistikaameti andmetel riigist 6700 inimest.

Lisaks väljarändele on viimasel ajal hakatud järk-järgult sulgema ettevõtteid. Näiteks on asunud koondama Viru Keemia Grupp, kes räägib arvust 500. Vastse-Kuuste Lihatööstuse sulgemise tõttu jäävad töötuks 40 inimest. Riigisektor ise on välja hõiganud, et plaanib 2016. aasta lõpuks koondada 750 inimest. Need on vaid üksikud näited paljudest, mis tekitavad inimestes ebakindlust.

 Kahtlemata on riigi püüd pensionisüsteemi jätkusuutlikkust garanteerida positiivne, kuid vastust ei ole siiski antud küsimusele, et kuidas leitakse inimestele mõistlik rakendus ja osalemine tööhõives. Ei tasu rääkida sellest, et eakate inimeste kvalifikatsioon või tööpanus ei soosi tööhõives osalemist. Tihti on eakate inimeste võimekus ja kutseprofiil võrdne nooremaealiste omaga või sellest isegi parem, kuid hetkedel, kui riigi majanduses läheb kehvasti ja üle riigi käib suur koondamine, jäetakse tööta ikka pigem neid, kel pensioniiga lähemal.

 Esmalt tuleb lahendada probleem, kuidas leida eakatele mõistlik rakendus ja kuidas säilitada neile võimalus käia tööl. Kui aga spekuleerida teemal, et pensioniiga võiks tulevikus olla kuni 70 eluaastat, peaks selgelt lahti kirjutatama ka meetmed, mismoodi tööinimestele kuni pensioniea saabumiseni tagatakse tööhõives osalemine mõistlikel ja ausatel tingimustel. Vastasel juhul ei vähene Eesti inimeste püüd leida paremaid elutingimusi välismaal.

Paindliku pensioniea temaatikas peavad kajastuma ettevaatavad meetmed nende inimestega tegelemiseks, kes tulevikus juba enne pensioniiga tööta jäävad. Pensionile jäämine või tööhõives jätkamine ei tohiks olla mingi õnnemäng, vaid see peaks olema inimese enda valik.

 KESKMÕTE:Tihti on eakate inimeste võimekus ja kutseprofiil võrdne nooremaealiste omaga või sellest isegi parem.

RISTO KASK,  Keskerakonna Nõmme piirkonna aseesimees

Jaga |