Vihkamine pimestab silmi

MALLE SALUPERE,      26. jaanuar 2005


Refrääni saatel, et Eestis polevat russofoobiat, süvendatakse seda kõigis kanalites ja igal võimalusel. Praegu oleks just nagu eluküsimus, kas Eesti president sõidab 9. mail Moskvasse või mitte. Sonides Euroopale ja Venemaale "õige" ajaloo õpetamisest, näidatakse üles vapustavat ajaloo mittetundmist ning terminite väärkasutamist.

NLiidus ja nüüd Venemaal tähistatav võidupüha kuupäev ei ole Stalini suva, ja kapitulatsiooniakti ei kirjutatud alla mitte Reimsis (seal toimus lääneliitlaste eelnev kokkulepe, kusjuures Jodl ei olnud Hitleri järeltulija), vaid Berliinis kõigi liitlaste ühiselt tunnustatud Saksa poole esindaja kindralfeldmarssal Wilhelm Keiteli osavõtul Lääne-Euroopa aja järgi 8. mail kell 23.15. Eestis oli sel ajal 9. mai kell 00.15 ja Moskvas kell 01.15. Siit tuligi kaks sõja lõpu kuupäeva, kusjuures Eestile on õigem teine.

Ajupesu russofoobia lainetel
Mida kõike pole viimastel päevadel öeldud lätlaste ja nende presidendi kohta, kuidas tänitatud "vanakese" Rüütli kallal, kellest, muide, leedulaste Adamkus on paar aastat vanem, ja suitsetamisega tervise ning välimuse rikkunud Meri vaid kümme kuud noorem. Kõigest sellest teeb erapooletu vaatleja ainsa ja eestlastele kahjuliku järelduse, et natsistlikult meelestatud Eesti ei taha tunnistada natside kaotust. Selle eest hoiatab ka eurotundlik Ilves 14. jaanuari Postimehes. Sakslased elavad edasi oma kaotatud Königsbergi, hävitatud Dresdeni ning teiste linnadega ja ei raputa iga päev rusikaid venelaste ega anglo-ameeriklaste poole.
Eestlasi aga püütakse vägisi russofoobia lainel hoida, sest vaenlase pidev näitamine on parim võte tähelepanu tegelikkuse probleemidelt kõrvale juhtimiseks. Piisab ühest päevast Delfi kommentaaride lugemisest, veendumaks, kui tulemuslik on olnud "sõltumatute" massiteabevahendite massiteadvusega manipuleeriv ajupesu. Lapsajakirjanik on valmis minestama ja kuulutama rahvavaenlaseks selle, kes julgeb kahelda, kas meil on rahvusvahelise õiguse alusel võimalik rääkida 1940. ja 1944. aasta okupatsioonist. Seda, et ei ole, teavad kõik ajaloolased ja juristid. Mari-Ann Kelam tunnistas ühel konverentsil, et termin võeti omal ajal kasutusele vabadusvõitluse ja ameeriklaste kaastunde hõlpsama saavutamise huvides. Enam-vähem korrektne ja ajalooraamatuis ainumõeldav oleks anneksioon.

Ajalugu pole restoranimenüü
Pidevalt tehakse tühjast tüli, tõstes kära küll vene transkriptsioonireeglite (Tallinna nimekirjutus), küll Tartu esmamainimise juubeli tähistamise üle. Kellelt ja millega seoses niisugused mainimised ka ei pärineks, pühitsetakse neid kindlasti kogu maailma linnades, kuna täpset asutamise kuupäeva, nagu näiteks Peterburi puhul, on ju tavaliselt võimatu kindlaks teha.
Levib arvamus, et aasta 1030 tähistab eestlaste linnuse hävitamist. Aga me isegi ei tea, kas see tookord hävitati (vene kroonika räägib võidukast sõjakäigust tšuudide vastu). XVIII sajandil näiteks arvati, et Jaroslavi "grad" oli paiknenud praeguse Vanemuise esise haljasala piirkonnas.
Arheoloogid on kindlaks teinud linnuse/linna põlemise umbes XI sajandi keskel. Meie eelarvamused on sidunud selle Jaroslavi 1030. aasta sõjakäiguga Tartusse. See tähendas tähtsa kauplemiskeskuse hõivamist, mille hävitamine polnuks talle üldse kasulik. Kõige lühem ja ohutum kaubatee Novgorodist ja Pihkvast Läänemerele käis mööda Pärnuni ulatuvat Emajõge, mis tollal voolas Peipsist välja.
Hoopis teine oli sossolite siht, kes sama kroonika teatel 1061. aastal hävitasid rohkete elanike ning uhkete majadega (хоромы) Jurjevi ning ümberkaudsed külad, kusjuures nende rüüsteretk ulatunud Pihkvani. Kindlasti polnud tegemist eestlaste Tartu "tagasivallutamisega" venelaste käest, sest Novgorodi ja Pihkva ühisväelt rängalt lüüa saanud ellujäänud rüüstajad läksid koju tagasi, tartlastel aga tuli endil linn taastada.
Ajaloo ümberkirjutajad on vaidlustanud ka maailma teatmeteostes aktsepteeritud Tallinna esmamainimise aasta 1154 araablase al-Idrisi kaardil ja sellega seoses lõppenud aastal 850. juubeli tähistamise, mis oleks olnud suurepärane võimalus Eesti positiivse poole reklaamimiseks ja eurorahade taotlemiseks. Kõrvaltvaataja arvates ei mahtunud otsustajatele hinge, et osa kuulsust langenuks ka valest erakonnast linnapeale.
Loodetavasti ei lase eestlased end albikärast jätkuvalt eksitada ega püüa oma ajalugu muuta restoranimenüüks, millest tunnistatakse vaid hetkepoliitikale sobivaid palasid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)