Valitsus läheb ringhäälingut lõhkuma

MART UMMELAS,      28. jaanuar 2004

Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on saanud taas poliitikute märklauaks. Kas käib pinna ettevalmistamine rahvusringhäälingu erastamiseks?

Kergekäeliselt õhku visatud ideed Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio kavandatavatest ümberkorraldustest süvendavad ohutunnet avalik-õigusliku ringhäälingu kui demokraatia ühe olulisema kaitsemehhanismi saatuse pärast Eestis, kus meedia usaldusväärsus ja sellega ka võime avalikku arvamust adekvaatselt vahendada on täna madalam kui isegi
poliitikuil.

Kesknädal kasutab lühendatud ja täiendatud varianti meediakommentaarist, mis kõlas Vikerraadio eetris 19. jaanuaril.

22. jaanuaril saabus teatavasti sinise ahvi aasta. Hiinlastel on ahv tarkuse sümbol ja seepärast peaksid ahviaasta otsused olema üldjuhul arukad.
15. jaanuari (muide, kaduneljapäev!) valitsuse otsus ETV ja Eesti Raadio ühendamise kohta jäi õnneks veel lamba-aastasse. Lugesin sel puhul antud pressiteadet seda- ja teistpidi, kuid ei saanud mõhkugi aru. BNSi teate esimeses lauses on öeldud:
"Valitsuskabinet kiitis neljapäeval heaks rahvusringhäälingu moodustamise, mis tähendab Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni viimist ühtse juhtimise alla ja arvatavalt ka uue rahastamiskorra kehtestamist."
Järeldub, et primaarne on ühtne juhtimine. Uus rahastamiskord on vaid arvatav. Järgnevad mitme komisjoni väidetavad soovitused ETV ja ER ühendada ning viidatakse ka Riigikogus heaks kiidetud arengukavale.

Ühendamine pole imevahend
Paraku ei mainita kuskil, et kõigi nende ettepanekute puhul polnud sugugi primaarne ühendamine, vaid rahvusringhäälingu tegevuse ning arengu majanduslik tagamine ja senise riigitoetuse määra hüppeline tõstmine. Ühendamine pole seni ühegi uuringu põhjal osutunud selliseks imevahendiks, millega suudetakse märkimisväärselt raha kokku hoida, rääkimata ringhäälingu arengu kindlustamisest. Ainus dokument, kus ühendamine on puhtal kujul sees, sealjuures ilma igasuguste põhjendusteta, on praeguse valitsuskoalitsiooni enda kevadel sõlmitud leping. Kuid koalitsioonileping ei sisalda sõnagi rahvusringhäälingu sisulisest arendamisest ega tema tuleviku tagamisest.
Tsiteerin taas valitsuse viimast otsust:
"Ette nähakse arengukavas ka 2007. aastaks uue tele- ja raadiomaja ehitamist. See läheb plaanide kohaselt maksma 125 miljonit krooni."
Missuguses arengukavas seda ette nähakse ja kust on võetud arusaamatu maksumus 125 miljonit krooni? Uurisin Internetist, mis laadi ettevõtted Eestis maksavad 125 miljonit.

Nii suureks hinnati näiteks Rapla piimatööstuse pankrotivara pärast seda, kui selle hind neljandat korda alla lasti. Tallinnast lääne poole ehitatava uue jäätmekäitlusettevõtte esimese järgu hind on samuti 125 miljonit krooni. Näiteks nii palju läks maksma ka Raua tänava kooli juurdeehitus. Ja veel - endast vaid üht suurt kaubahalli kujutava Lasnamäe Centrumi kaubakeskuse hinnaks on kavandatud peaaegu kaks korda rohkem raha, 230 miljonit krooni.

Üks null puudu
Vägisi jääb mulje, et valitsuse pressiesindajal ununes teadet levitades rahvusringhäälingu uue hoone hinnanumbri tagant ära vähemalt üks null. Või on unustatud panna koma, sest 1,25 miljardit krooni kõlaks ETV ja Eesti Raadio ümberstruktureerimiseks märksa veenvamalt!?
Lisaks öeldi välja veelgi kummalisem arv 30 miljonit, mida justkui saadavat seniste tele- ja raadiomajade ning nende kinnistute müügist. Jääb mulje, et müüakse paneelelamut, mitte hiiglaslikke komplekse pealinna keskel ühel kalleimal ärimaal. 30 miljonit on tõeliselt naeruväärne summa, kui arvestada, et jaanuari algul maksid sama palju ühe Ida-Virumaal asuva loomafarmi eest Soome investorid, sealhulgas autoralli maailmameister Tommi Mäkinen.
Kas tõesti on Euroopa esimene spetsiaalselt ringhäälingu tarvis ehitatud raadiohoone pluss kunagise raadiomasti alune tühi maa pluss mitmekorruselised hooned Gonsiori ja Faehlmanni tänaval kokku väärt vaid 500-pealist loomafarmi? Selliseid arve saabki minu arvates esitada vaid lamba-aasta lõpus.

Digitaliseerida! Kuid kellele?
Edasi saame teada, et sama kava (muide, tundmatu autorlusega) näeb ETV-le ette aasta pärast digitaalse kanali loomist, raadioprogrammid on plaanis aga digitaliseerida 2006. aastal. Kui televisiooni puhul on digitaliseerimine ja uue kanali loomine mõeldav, siis raadioprogrammide digitaliseerimise kava jääb küll üsna utoopiliseks. Seda on ju korduvalt perspektiivituna maha maetud. Eriti veel pärast seda, kui Raadio 2 ja Raadio 4 reklaamiõiguse äravõtmine võib tõenäoliselt lõpetada nende kanalite tegevuse.
Kellele ja miks on vaja siis seda kummalist digitaliseerimist? Tuletame meelde, et odavaim digitaalne vastuvõtja maksab mujal maailmas endiselt vähemalt 2000 krooni. Koos analoogvastuvõtjaga - erajaamad jäävad ju valdavalt tööle FM-rezhiimil - tõuseks uue raadio hind aga koguni kahe-kolmekordseks. Kas tõesti keegi loodab, et kõik inimesed hakkaksid vaid paari Eesti Raadio programmi jälgimiseks ostma teleri hinnaga uusi raadiovastuvõtjaid?
Raadioringhäälingu arendamise põletavaim probleem pole praegu kahtlemata selline ülimalt küsitava väärtusega tehnoloogiline uuendus, kui samal ajal tehakse raadioajakirjandust jätkuvalt esivanemate kombel, s.o peamiselt tavalise telefoni ja laiatarbe minidiskmagnetofonidega, mille kasutamiseks tuleb ajakirjanikul end pealegi järjekorda panna. Rääkimata ülimalt kokkusulanud, alaväärtustatud ja pidevast negatiivsest restruktureerimisest põhjustatud stressi käes vaevlevast inimressursist.

Tegelikud probleemid ei huvita kedagi
Valitsuse teadet edasi lugedes saame teada, et moodustatakse ühendamist ettevalmistav töörühm, millesse kuuluvad rahanduseksperdid ja juristid. Nagu loomisel oleks mingi uus pank või kindlustusfirma! Ei, spetsialistidel pole asja isegi rahvusringhäälingu loomise ettevalmistamisse.
Taas leiab kinnitust kahtlus, et reformi teostajaid ei huvita raasugi rahvusringhäälingu tegelikud probleemid ega selle igapäevase töö sisu. Asja vaadeldakse vaid mingi juriidilis-adminstratiivse protsessina, mis muide toob kaasa kolossaalsed personaliprobleemid ning nii tundlike organismide nagu ERi ja ETV toimetajaskonna tegevuse destabiliseerimise vähemasti aastaks-paariks. Ja sugugi mitte viimase ohuna ka ajakirjandusliku sõltumatuse ohustamise ja hiiliva sundparteistamise.
Lõpuks kõneleb valitsuse teade veel erakapitali kaasamisest suuremate investeeringute tegemisel. Ilmselt tähendab see, et uues ringhäälingukompleksis nähakse algusest peale ette tööruumid ja tehnoloogia ka eratelevisioonidele ja -raadiotele, mis on ühtaegu pinna ettevalmistamine rahvusringhäälingu aeglaseks erastamiseks.
Tahaksin siiralt loota, et eksin. Tahaksin väga, et pressiteate koostajad olid ehk halvasti informeeritud ja hoolimatud kabinetiistungil kõneldut edastades. Ja eriti tore oleks, kui tegu oleks alles mingi formaalse jututoa seisukohavõtuga, millest on pikk maa kaalutletud, asjatundlike otsuste ja seadusandluse muudatusteni. Ma oleksin tõesti siiralt rõõmus asjade normaalse arengu üle!

Ohutunne süveneb
Ent siiski tekitavad kergekäeliselt õhku visatud ideed, millega muide juba 2000. aastal silma paistis tollane ETV peadirektor Aare Urm, süvenevat ohutunnet avalik-õigusliku ringhäälingu kui demokraatia ühe olulisema kaitsemehhanismi saatuse pärast Eestis, kus meedia usaldusväärsus ja sellega ka võime avalikku arvamust adekvaatselt vahendada on täna madalam kui isegi poliitikuil.
Äsja nägime laialdast tähelepanu eelmisel aastal Eestis müüdud kirjanduse edetabelile. Tabavalt iseloomustas selliseid edetabeleid kirjanik Maimu Berg Postimehes: "Ükski raamatuesitlus ega ka edetabel, mis on ennekõike määratud meediale, ei saa olla hea kirjanduse eelduseks ega ka tunnuseks."
Just meedia madalalaubalisusest sõltub, kas inimesed on üldse enam võimelised raamatuid ja tõsiseltvõetavat kultuuri hindama ja väärtustama. Ka Sirbi vähese leviku põhjuseks pole sugugi mitte lehe ja selle tegijate väidetavad puudused, vaid seda ümbritseva ajakirjanduse küündimatus ja primitiivsus.
Täpselt samuti võib avalik-õiguslik ringhääling paista kellegi (ei tahagi nimetada, kelle) massikultuurist mürgitatud ajule vanamoodne ja väheefektiivne, sest ümberringi käib telekanaleil permanentne tapmine ja tagaajamine, kommertsraadiod aga korraldavad silikoonrindade võitmise võistlusi, muudest nõmedustest rääkimata. Iseasi, kas valitsus peab rahva nimel sellistele äraspidistele protsessidele oma õla alla panema!?
Kallid inimesed, kas jääme hämmelduses ootama uusi poliitikute väljapakutavaid õudusi?

Kas tõesti on Euroopa esimene spetsiaalselt raadio tarvis ehitatud hoone pluss kunagise raadiomasti alune maa pluss hooned Gonsiori ja Faehlmanni tänaval kokku väärt vaid 500-pealist loomafarmi?

Sirbi vähese leviku põhjuseks pole mitte lehe ja selle tegijate väidetavad puudused, vaid seda ümbritseva ajakirjanduse küündimatus ja primitiivsus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)