Hoiame kokku... Kas võlla all või võllas?

Aga kommunistid on meil olnud väga erinevad, isegi peresiseselt! Rääkimata muudest hea- või pahategudest, mis saadetud korda enne ja pärast murrangut. On väga häid kirjanikke ja muusikuid, kunstnikke ja teadlasi, aga on ka alatuid ja reeturlikke EKP sekretäre, kes kogu elu on vaid nuuskinud, nuhkinud ja edukamaid naabreid kirunud.

Keskerakonda kuuluv endine kommunist on oma kunagise kollaborandisüü enamasti ammu lunastanud, mõeldes kahekümne aasta vältel kogu elanikkonna heaolule. Ka kõige viletsamatele ja põlatumatele, nii astmelise tulumaksu kui ka palju muuga, mis ongi taganud eestivene kogukonna poolehoiu.

Samas on eestivene kogukonnal

praegu tõesti põhjust õlgu kehitada, kui ta näeb taas Marju Lauristini nime kaunisõnalise „Harta 12" all. Oleks põhjust pikemalt mõtiskleda ka eestlastel endil, sest meie kultuurieliidi allkirjastatud stagnaaegsele "40 kirjale" (1980) annaks venekeelne elanikkond rõõmuga ka täna allkirja.

Aga eestlased ise on need oma kunagised inimlikud soovid ilmselt unustanud. Need tõeliselt ülevad ja ilusad: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, maaks, kus pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna..."

Vaenu ja vihkamist

on tekitatud viimase kahekümne aastaga nii rohkesti, et isegi vaenuõhutajatel endil on kõhe hakanud - nüüd äkki tahetakse „vaen ära keelata", kuigi vaenutsemist algas just isamaaline riigivõim ise, jättes Eesti kodakondsusest ilma eestivene kogukonna, peaaegu kolmandiku elanikest, kes siin aastaid töötanud, makse maksnud ja tihti segapered loonud.

Kui Tartu rahu oleks ausalt kehtinud, siis pidanuks koos sisserändajatega kodakondsuseta jääma ka Nõukogude Eesti tegelik kollaboratsioonivõim ehk kogu EKP - ennekõike igasugused parteikomiteede aparatšikud ja kõrged riigiametnikud, kelle põhiamet oli ideoloogiline järelevalve ja Moskva nõuete täitmine. Just nemad olid okupatsiooniajal Eestis võimul, olid eliit ja nomenklatura, mitte polnud seda võõrkeelsed töölised! Kohe, kui asuti inimesi „okupantideks" lahterdama emakeele alusel, hakatigi valetama, sest kogu okupatsioonisüü veeretati tõelistelt süüdlastelt süütutele, reedeti oma endisi sõpru ja kolleege, kes polnud eales olnud isegi mitte komparteis! Parteilasi oli, muide, stagnaaja lõpul rohkem kui sada tuhat, neist pooled eestlased, nii et sugugi mitte „meie kõik", nagu marurahvuslikud tippkommunistid ja keskkomiteede propagandistid tänini väita püüavad.

Keskerakonna avaliku üleskutsega

oleks võimalik lõpuks ometi vabastada parteitud võõrkeelsed alandavast ja valelikust sõnast „okupant", sest just see partei on suutnud ainsana marurahvuslaste survele vastu panna ja oma põhimõtetele truuks jääda.

Jah, nõukogude võim tähendas Nõukogude Eestis EKP võimu. Kes seda endistest sovetkodanikest ei teaks?! Aga seda oleks ammu aeg ka avalikult tunnistada, et lõpeks igasugused huupi võllaga ähvardamised. Ja avada silmad ka meie presidendil, kes näib uskuvat nagu paljud teised (välis)eestlased, et Nõukogude Eestis polnud okupatsioonivõim mitte EKP, vaid vene treiali käes, ja kes seepärast nimetab vene keelt „okupantide keeleks". Keskerakond vähemalt mäletab, missugune oli tegelikult nõukogude totalitaarne režiim. „Raudse eesriide" tagant pääsesid ju vahel välja mitte võõrkeelsed lihttöölised, vaid ikka EKP lojaalseimad esindajad.

Marurahvuslik kommunist

on oma võõrkeelsed kolleegid ja naabrid alatult reetnud, püüdes isiklikku okupatsioonikarjääri ainult parteitute eestivenelaste kaela veeretada. „Eesti Ekspressist" võisid juba ammu kõik lugeda, et meie praegune peaminister Andrus Ansip polnud mitte üksnes Tartu stagnaaegsete üliõpilasrahutuste mahasurumise ajal EKP rajoonikomitee sekretär, vaid kirjutas üliõpilasest parteikarjeristina alla protokollidele, mille alusel keemik Jüri Kukk süüdi mõisteti, parteist välja heideti, ülikoolist vallandati ja seejärel koonduslaagris tapeti.

Eesti Vabariik hakkas demokraatiast kaugenema sellest hetkest, kui unustati Rahvarinde ideaalid, kui „40 kiri" muutus tühipaljaks sõnakõlksuks ja ansipisugused parteisekretärid tulid uuesti võimule. Kas oleme tõesti niisugusteks muutunud, et vajame just selliseid liidreid?

Imbi Paju raamatus „Tõrjutud mälestused" on kirjas: „Saksa okupatsiooni ajast on teada suured massimõrvarid nagu Ervin Viks, kes enne Saksa okupatsiooni oli NKVD teenistuses, ja Aleksander Laak, kes samuti enne sakslaste tulekut tegi NKVD-ga koostööd. Need on teemad, mis vajaksid avamist. Kuid kindlasti võib öelda seda, et need eestlased, kes okupatsioonirežiimidega kaasa läksid, muutusid okupantidega sarnasteks." Ka eestlane Boris Kumm oli üks suuremaid eestlaste massimõrvadele kaasaaitajaid.

Me suudaksime eestlust kaitsta

vaid siis, kui me oma sovetiminevikule lõpuks ometi ausalt läheneksime. „40 kirjas" tõotatud aadete asemel oleme saanud ju kaela hoopis keeleinspektsiooni ja väiklase naabrivaenu. Kahekümne vabadusaastaga pole olukord paranenud, vaid muutunud vene koolide läbimõtlematu reformimisega lausa katastroofiliseks.

Ühtset demokraatiat olevat vaja nii eestlastele kui ka venelastele. Nii kinnitab Marju Lauristin. Jah, on vaja, aga miks siis ei järgitud „40 kirja" demokraatlikke põhitõdesid? Stagnaaegne kiri tõi teatavasti Lauristinile kuulsuse, rahva usalduse ja armastuse, seda ilma erilise tagakiusamiseta (nagu ta ise oma mälestustes meenutanud), erinevalt praegustest vene koolihariduse eest võitlejaist, keda kapo kimbutab. Mida loota riigivõimult, kes nõuab riigikeelt, aga ei suuda (või ei taha?) venekeelsetele riigikoolidele vajaliku keeleoskusega õpetajaid ette valmistada ja jätab oma riigi koolilapsed hätta, muutes nad kunstlikult poolharimatuteks ja vaenulikeks?

Kui me ei suuda õiglaselt suhtuda Eesti Vabariigi võõrkeelsetesse elanikesse, siis muutume üha valelikumaks ka iseenda ja oma poliitikute suhtes. Võim pidavat olema rahva moraalse seisundi peegeldus. Ja eetiline tervenemine on võimalik vaid juhul, kui lõpetatakse kõigepealt iseendale valetamine. Eilsed mässajad ja tänased mõtteliidrid võiksid hakata kõigepealt täide viima seda, millest unistas nende „40 kiri". Siis sünniks rohkem usku ka samade inimeste uutesse üleskutsetesse.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõsted] Eesti Vabariik hakkas demokraatiast kaugenema sellest hetkest, kui unustati Rahvarinde ideaalid, kui „40 kiri" muutus tühipaljaks sõnakõlksuks ja ansipisugused parteisekretärid tulid uuesti võimule.

Eetiline tervenemine on võimalik vaid juhul, kui lõpetatakse kõigepealt iseendale valetamine.

[Pildiallkiri]

PROVOKATSIOON EESTI MOODI: Ajakirjanik Vahur Kalmre valas Tartu Postimehes (16. nov.) välja oma meelepaha plakati suhtes, mis väljus seaduslikkuse raamidest, kutsudes üles vägivallale. Kalmre loo juures ilmus foto, kus Berk Vaheri korraldatud Tartu vaimunoorte meeleavaldusele 13. novembril olid ilmunud kahtlased kujud, keda korraldajad ei soovinud oma üritusega siduda, kuid see foto "Ansip ja Savisaar võlla" jõudis siiski mitu korda ilmuda onlainide pildigaleriides ning ka ETV Aktuaalses Kaameras (milline ebaprofessionaalsus!).

Pärast "Harta 12" ilmumist kõvasti oma blogi loetavust suurendanud Memokraat kirjutas nn Meikar-keissi kronoloogias: "Meeleavaldusele saabuvad kaks enda nägu varjavat noormeest plakatiga "Ansip ja Savisaar võlla", korraldajad teevad noortele märkuse ning plakat kaob."

Repro: Tartu Postimees online

Jaga |