Elu ja surm

Seda ei juhtunud, sest viiekümne okupatsiooniaastaga oli tekkinud uus inimene ja maailm oli muutunud. Ajalugu on näidanud, et minevikku ei saa tagasi tuua.

Elu- ja surmaarmastus

Konrad Lorenz on väitnud, et inimene on ainus loomaliik, kes hävitab omasuguseid, sest puuduvad kaitsemehhanismid omaenda agressiooni vastu. Nii on ajalugu näinud palju sõdu. Ka kristlik eetika pole suutnud neid ära hoida. Ristiusukirik on risti-, usu-, pärilus-, koloniaal-, iseseisvus- ja kodusõdu mitte ainult õnnistanud, vaid ka õigustanud nende põhipõhjust - sotsiaalset ebaõiglust.

Saksa fašismi uurinud Erich Fromm avastas sellise nähtuse nagu nekrofiilia (1973). See on mineviku roimade ja lüüasaamiste pidev meenutamine, selleks et äratada kättemaksuiha. Eestis on see väljendunud punase terrori ohvrite ja mälestusmärkide pühitsemises, okupatsioonikuritegude alatasa meenutamises.

See on sünnitanud ennasthävitava vihkamise meie vaenlaste vastu. Sel moel juhitakse meie tähelepanu kõrvale tänastelt probleemidelt. Eesti parempoolne press kobrutab juba ligi kakskümmend aastat vihast Edgar Savisaare, Rahvarinde, Keskerakonna, sotsiaaldemokraatia, „endiste", Venemaa, okupantide ja viimastel aastatel ka juba sotsiaalteadlaste (nn punaste professorite) vastu. Meedia ja nn valgete erakondade jaoks on vihkamisest saanud voorus.

Samas oleme kõik kuulnud ja sageli kaasa palvetanud: „... ja anna meile andeks meie võlad, nagu meie andeks anname oma võlglastele." Eesti meedia on loobunud tegelikkuse vahendamisest ja asunud seda ise looma, kujundades hoiakuid ja müüte. Seda tehakse valitsevate klasside majanduslikes huvides. Opositsiooniline ajakirjandus puudub sootuks ja erapooletust avalik-õiguslikust ajalehest võib Keskerakond jäädagi  unistama.

Meie ja nemad

B. F. Poršnev leiab, et inimeste psüühikas on vanim ja primaarseim kujund „nemad", millest on tekkinud „mitte-nemad" ehk „meie". „Mina" on veel hilisem. Kõik, mis seondub „nendega", on kahtlane, kuritegelik, reeturlik, ohtlik jne. „Meie" puhul on ka väga negatiivsed nähtused head. Kõiges on süüdi „nemad".

Parempoolsed on Eestit lõhestades loonud Edgar Savisaarest ja Keskerakonnast (KE) vaenlase kuju, ning see „töötab" hästi. KE tegemisi näidatakse üksnes negatiivses valguses. Näiteks valitsusparteide tehtud riigieelarvekärped vähendasid toetusraha Tallinna lasteaedadele ja huviharidusele, ometi osati süüdlaseks teha ikkagi keskerakondlik linnavalitsus.

KE vastu on nüüd rakendatud loosung „No pasaran!" („Ei lähe läbi!"). „Valgete" poolel on võitlusse tormanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu liige Rait Maruste, kutsudes rahvast ajalehes üles vaata et riigipöördele (Toompead rünnatakse, PM 2.11.09). Kahtlen, kas KE või tema juht on tegelikult üldse end millegagi „määrinud" (s.o eksinud); nende vastu esitatud süüdistused võivad olla otsitud. Parempoolsed ei suuda leppida nn kesktee eduga ja püüavad oma nurjumisi ja valesamme veeretada kellegi teise kaela. Tänaste hädade tegelikke põhjusi ei taheta näha ega paljastada. Eestis toimunud lõhenemist võib teatud määral pidada rahvusliku vabanemisega kaasnevaks nähtuseks. Erinevatel aegadel on rahvuslik vabanemine toonud kaasa kodusõja (näiteks USA-s, Hiinas, Mehhikos, aga ka meie naabermaades Soomes ja Lätis). Nõnda võib väita, et nii mõnigi kord on omaenda vastuolud rängemate tagajärgedega kui vaenlase tegevus.

Lõhenemise põhjused on ühiskonnas. Eestis vallandus omavaheline „sõda"  Mart Laari esimese valitsuse ajal hüüdlausete all „Plats puhtaks!", „Riik aitab neid, kes end ise aitavad", „Igaüks hoolitsegu enda eest" jne. (Viimast olukorras, kus vaeste osakaal kasvas ühelt protsendilt neljakümnele.)

Ristiusu ja budismi keskne nõue inimesele on kaastundlik armastus ligimese vastu, ja selle kauneim emotsioon - „suutmatus näha teist kannatamas" (dalai-laama sõnul).

15 aastat tagasi rääkis Tartu Ülikooli toonane lektor Jüri Tammaru käesolevate ridade autorile, et eetika ei luba end lahutada katsetingimustest. Kui jälgida Eesti meediat, torkab silma, et meie avaliku elu tegelased pahatihti lahutavad riigis toimuva ja inimesed. Reformierakondlikus retoorikas esinevad kõige mõõdupuuna eeskätt majandusedu, majanduskasv, investeeringud, ettevõtluse areng jms; IRL-i omas lisanduvad neile pseudoisamaalised märksõnad.

Kahesugune tootmine

Inimesed taastoodavad end ja toodavad elatusvahendeid. Seejuures peaks elatusvahendite tootmine (majandus) töötama inimese heaks, ja mitte vastupidi. Eestis ringi käies olen märganud, et inimesed väldivad üksteise pilku. Milles on asi? Kui tulid vabaturg ja konkurents, muutusid kaubaks ka au, usk, mõistus ja südametunnistus. Kapitalismi püsimise eelduseks on tootmise pidev laienemine. Kapitalism on nii kasuahne ühiskond, et elu planeedil Maa on hävimisohus.

Eestis on valitsus rääkinud varakapitalismi sotsiaalsetest tagajärgedest siis, kui valitsusse on kuulunud kas KE või sotsiaaldemokraadid (Mõõdukad). Nii on juhtunud, et meie reformide sotsiaalne hind on tõusnud väga kõrgeks. Näiteks on sotsiaalkulude osakaal Eestis SKT-s madalam kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Heategevus, mis läänemaailmas laialt levinud, ei lisa paljut juurde.

Mõnede arvestuste kohaselt on jäänud sündimata kuni 300 000 (!) last. Seda ei saa peredele pahaks panna. John Stuart Milli liberaalse moraaliõpetuse (1856) järgi on lapse ilmaletoomine olukorras, kus pole piisavalt vahendeid tema toitmiseks ja harimiseks, kõlbeliselt väär ja needus lapsele.

Konstantin Pätsi presidendiajal oli Eestis igale lapsele tagatud vajadusel toetus rukkijahu näol. 1999. aasta uuringu andmeil soovis kolm neljandikku naisi lapsi, kuid pooled olid lapsesaamist edasi lükanud rahaliste raskuste, kolmandik aga eluasemeprobleemide ja majandusliku kindluse puudumise tõttu (Elutingimuste uuring Eestis 1999. aastal. Tartu, 2001, lk 141).

Riskiühiskonnas üles kasvanute tervis on kehv; kaitseväe andmeil kõlbab täiel määral sõjaväkke vaid veerand kutsealustest. Kadunud on piirkondlikud lastearstid ja -õed. Riik on kokku hoidnud eeskätt laste huvihariduselt, toidult jmt. Emapalga ülemmäärane suurus on aidanud 900 emal jätkata luksuslikku tarbimist, kuigi samast rahast saanuks katta 120 000 õpilase koolilõuna-kulud. Madal sündivus ja vohav alkoholism on üliliberaalse ühiskonna loomulikud tulemid.

Kõigis kultuurides on peetud (esi)vanemate eest hoolitsemist olulisemaks järeltulijate huvidest; see eristab inimühiskonda loomariigist. Piiblis on käsk vanemaid austada esimesel kohal kõiki inimsuhteid käsitlevate käskude seas. Milline on vanurite olukord Eestis ja kuidas nendesse suhtutakse, ei vaja tutvustamist (hiljuti kirjutas sellest nt Mihkel Mutt Postimehes). Hakkab õudne.

Vasak- ja parempoolsus

Parteide jaotus vasak-parem-skaalal pärineb suuresti Suure Prantsuse Revolutsiooni ajast: stagnandid ja tagurlased istusid paremal pool, edasipüüdjad ja uuendusmeelsed vasakul.

Kuid on olemas üks hoopis olulisem jaotus, mis pärineb Piiblist. Kolmkümmend aastat tagasi käis ENSV noortele kristlastele esinemas Moskva usuteadlane Jevgeni Barabanov. Tema ettekande kulminatsiooniks oli Mäejutluse kui eetika absoluutse dimensiooni esiletoomine.

Viimses kohtus ei küsita meie usu ja tegude kohta ning paljude pattude ja asjade kohta, mida ise oleme oluliseks pidanud. Küsitakse seda, mida oleme teinud nende heaks, kes on „janused, näljased, kodutud, haiged, vangis ...". Mida me oleme teinud abivajajate jaoks? Kui aitasime, pannakse meid Jeesuse paremale käele, teised on äraneetud ja lähevad igavesse tulle (Matt. 25, 31-46).

Inimlikkus on vasak- ja parempoolsuse absoluutne tähendus.

Edu sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste koalitsioonile Tallinna valitsemisel ja eelolevatel Riigikogu valimistel! Aitab surmast! Punane ja roheline on elu värvid!

KARL LUST, Tartu, SDE

[esiletõsted]

Kui tulid vabaturg ja konkurents, muutusid kaubaks ka au, usk, mõistus ja südametunnistus.

Emapalga ülemmäärane suurus on aidanud 900 emal jätkata luksuslikku tarbimist, kuigi samast rahast saanuks katta 120 000 õpilase koolilõuna-kulud.

Jaga |