Võimuihast

Võimalikku valitsusevahetust kommenteerides ütles Keit, et igasuguse vahetamise eelduseks on, et keegi tahab hirmsasti võtta vastutust ja tal on plaan, aga praegu pole näha, et keegi tõsiselt tahaks tulla valitsusvastutust võtma. Aga kui keegi tahab valitsusjuhi tooli jalgu saagida, siis hakaku pihta.

Kadri andis aga mõista, et tal oleks küll põhjust süüdistada valitsust kehvas majandusolukorras, selles, et valitsus tõmbab lisamaksu peale just neile majandusharudele, mis lähiaastate perspektiivis võiksid kõige rohkem anda.

Vastuseks küsimusele „Kas järgmine president võiks olla Marju Lauristin ja järgmine peaminister Keit Pentus või Kadri Simson?“ ütles Keit, et lähiajal küll mitte, kuid võib-olla 15-20 aasta pärast võiks talle peaministritool sobida.

Kadri hiilis algul vastusest kõrvale, öeldes, et on väga valmis uuele valitsusele kaasa aitama. Saatejuhi konkreetsele küsimusele aga vastas lõpuks, et 15-20 aasta pärast oleks selline tõus väga atraktiivne.

Kui küsiti, kes oleksid kolm esimest ministrikandidaati, kui tuleks valitsuskabinet kokku panna, pakkus Kadri kohe välja: 1. Jüri Ratas – laia silmaringiga; 2. Võib-olla tahaks teha koostööd Sven Mikseriga (kes enam ei kuulunud Keskerakonda); 3. Keit Pentus rahandusministriks (kuulub Riigikogus rahanduskomisjoni). Keit pakkus: 1. Rein Lang justiitsministriks – on aidanud ettevõtluskeskkonda paremaks muuta; 2. Mihkel Raud kultuuriministriks – julgust ja särtsu on vaja; 3. Urmas Paet võiks jätkata välisministrina.

Sellest 2008. a saatest meeldis, kuidas Keit Pentus väärikalt esindas Reformierakonda. Kadri Simson oli aga valmis Keskerakonda lõhestama või koguni lammutama – Keskerakonna esimees, „sõber“ Edgar ei sobinud ei presidendiks ega ka Kadri meeskonda.

Olen kuulnud, et „sõber sõbra naha koorib“. Ei julge väita, kas see ikka on eesti vanasõna, mis võiks olla – „sõpra tuntakse hädas“.

AINO PURGA, Tallinn

Jaga |