Ei midagi muud

Hapuks minemas see hunnik.

Miks siis muidu tuntud kunnid

porikärbestena kokku

teisalt murravad kui sokud?

Ilmselt haistes paksu portsu,

hapuks läinud asjast sortsu.

Tõed ja põhimõtted, aated

pelgalt vetsusilmast vaated,

kuhupoole puhub tuul.

Nuhutajad tuult – ei muud.

Ütlevad, ei vaated klappind, –

mida pole, seda napib.

Võtnuks vaevaks, viinuks ellu

omad tõed kui muiste Tõllud,

tõstnuks mõõku, murdnuks piike,

päästnuks käbikontsu – riiki.

Erakonna uued rõivad

hargist kitsad olla võivad.

Rahval rohkem lapsesuu, –

keiser alasti – ei muud.

Näod end kargajatekarjast

müünud uute sakste orjaks,

unistades nutsust, järjest,

hauginolk kui priskest särjest,

aga olnud on ja jääb,

jooksikuil müts põleb pääs.

Kes on korra keskit reetnud,

jääbki sõnasööjaks peetuks.

On nad juurteta kui puud,

tuulte tõugata – ei muud.

Tagatubades nüüd tuhud,

kes saab kinga, keda kuhu.

Jalust ära vanad peerud,

kes ei ümmarda uut seerut.

Brüssel nagu antud taevast,

päästab rotid uppund laevalt.

Riigi tüür nii ripakil,

riigi piir nii kipakil,

elame kui võõral kuul, –

untsus Oravad – ei muud.

Järsku asjad hoopis muus,

äkki mõte tabab uus

– omad mehed Oravates,

ohjad peagi omas kätes.

Karvasabad jäävad norgu,

ülbelt püsti ninad norgu.

Usse soojendasid rinnal,

mujalt sokutatuid sinna.

Kojas teiste meeste luud, –

Trooja hobune – ei muud.

UBINAS

Jaga |