Vajame erakondadeülest kompromisskandidaati

Ilvi Jõe - Cannon,      13. september 2006


Presidendi valimise kampaaniaga kaasnenud demagoogilised arutlused ja isikuvastased ründed on tekitanud Eesti rahvas sügavat nördimust. Niisuguses olukorras, olenemata sellest, kas presidendiks valitakse Arnold Rüütel või Toomas Hendrik Ilves, tähendaks see juba pikka aega meie ühiskonnas kestnud lõhe edasikestmist.

Oma arvamusartiklis, mis ilmus 7. septembri Maalehes, ütles Mati Hint: „Kõige pingevabam oleks hääletada hea musta hobuse poolt. Neid ju ometi oleks ja ootamatus ehk kainestaks vaenupooli."

„Musta hobuse" või kompromisskandidaadi varianti tuleks tõsiselt kaaluda. Kompromissi leidmine näitaks poliitilist küpsust. Teatavasti on poliitika ühe definitsiooni kohaselt just kompromisside leidmise kunst. President kui riigivanem peaks esindama kõiki ühiskonnaliikmeid, aga praegused kaks kandidaati on tugevalt seotud kahe poliitilise jõu vägikaikavedamisega ning seetõttu jääb varju presidendi ametikoha tähtsus riigile.

Põhiseadus nimetab presidendi esimeseks ülesandeks Eesti Vabariigi esindamist rahvusvahelises suhtluses. Tal on täita ka rida riigisiseseid ülesandeid, aga et tegevvõim on valitsuse käes, eeldab presidendi roll koostööd valitsusega. Näiteks, kui president esindab riiki välismaal või võtab vastu välismaa diplomaate, teeb ta seda kooskõlas valitsuse välispoliitikaga.

Miks Ilves ei sobi?

Palju kordi on nenditud, et riigipea on ka moraali ja eetika eeskujuks. Vaatamata sellele, et avalikkus tunnustab vajadust selle järele (näiteks Avatud Eesti Fondi direktor Mall Hellam sõnas aprillis Margit Sutropile Koosmeele auhinna üleandmisel, et „eetika tänases Eestis on muutumas võtmeküsimuseks..."), ei ole sellele aspektile presidendikampaanias tähelepanu pööratud.

Kampaanias on eetilised kriteeriumid unustatud. Avalikkus pole oma meelt muutnud, ning seetõttu arvan, et Toomas Hendrik Ilves on ebasobiv Eesti presidendiks.

Aeg on edasi läinud, Eesti riik on olnud 15 aastat iseseisev ja on osaline paljudes rahvusvahelistes lepingutes. Eriti tihe on suhtlemine meie naaberriikidega. Rahvusvaheline suhtlemine nõuab füüsilist vastupidavust ning inglise keele oskust. Nimetaksin ka olulist fakti: Euroopa Liidu liikmesriigina peaks Eestil olema president, kes mitte ainult ei loe ingliskeelseid ajalehti, vaid ka mõistab artiklite sisu.

Rüütlit tuleb austada, aga ...

Tuleb austada Arnold Rüütli pühendumust oma rahvale rasketel aegadel, aga ees on teistsugused ajad. Riik vajab visiooni järgmiseks viieks aastaks, kuid seda paraku pole rahvale pakutud. Meie rahva heaolu, turvalisus ja edu sõltub tänapäeval väga palju riigi rahvusvahelisest mainest, sest majandus, olgu siis kaubanduse, tööstuse või turismi valdkonnas, on seotud rahvusvaheliselt eelkõige Euroopa Liiduga. Väikese riigina peame olema eriti usinad oma parimat palet esile tooma.

Mõtelgem veel! Leidkem "must hobune" – kompromisskandidaat, kes on erakondadeülene isik, ühendab rahvast, esindab väärikalt Eesti riiki, kehastab eetilisi norme. Näidakem, et riigi huvid on presidendi valimise kampaanias esikohal!

Autor on olnud USA Demokraatliku Partei liige 1968–1997 ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei liige aastail 1998–2006.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)