Ukrainlaste võitlus iseseisvuse eest

16. mai 2007


NSV Liidu okupeeritud rahvastest on ühed kõige visamad vastupanijad läbi aegade olnud ukrainlased. Tegu on suure rahvaga ja seetõttu on nende isamaalaste (bandeeralaste) arv olnud kolossaalne – üle 400 000. Viimased suuremad lahingud Punaarmee vastu olid veel 1947. aastal, üksikud grupid sõdisid kuni 1955. aastani. Viimne vabadusvõitleja tuli metsast välja alles 1991. aastal, kui Ukraina sai iseseisvaks.

Vabadusvõitluse algus

Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) asutamiskongress toimus 1929. a. jaanuaris Viinis. Esimeseks juhiks sai polkovnik Jevgen Konovalets, kes tapeti 1938. aastal kiripommiga NKVD agendi Sudoplatovi poolt Rotterdamis.

1917.–1920. a. revolutsioon, mille käigus kuulutati välja Ukraina riiklik iseseisvus, sai bolševike poolt maha surutud ja maa jaotati mitme riigi vahel. Poolale kuulunud aladel käis aastaid relvastatud võitlus 1,5 miljoni ukrainlase õiguste eest. Nõrgem polnud ka võitlus Ungari vastu, kes peremehetses Taga-Karpaatias.

Venemaa haaras suurima osa Ukrainast – seal toiduainete kokkuriisumise abil korraldatud näljahäda viis ära üle 5 miljoni elaniku, mõnedel andmetel isegi 7 miljoni talupoja elu. Surnuksnäljutatute asemele toodi venelased. Uusasukatel oli tähtsaimaks tööriistaks vigel, millega nälgasurnute (enamalt jaolt naised ja lapsed) mumifitseerunud laibad taredest välja tassida. Samal ajal müüs Stalin riisutud vilja välismaale.

OUN-i uueks juhiks saanud Stepan Bandera istus ukraina rahvuslasena Poolas vanglas ja ootas surmaotsuse täideviimist. Tema päästjaiks osutusid sakslased. Lootes nende abile, tuli Bandera Ukrainasse. Uuesti kuulutati Ukraina vabariik välja Lvivis 30. juunil 1941.

Seejärel algasid lõputud vaidlused Ukraina staatuse üle. Hitler Ukraina riiki ei tunnistanud. Bandera ja ta vennad vangistati. Vennad hukkusid 1943.a. Oswiecimi koonduslaagris, kuid Bandera jäi Sachsenhauseni surmalaagris ellu ja jätkas võitlust pärast sõda. Ta tapeti Hrushtshovi käsul 1959. aastal Saksamaal mürgipulverisaatori joaga oma korteriukse ees trepikojas.

Sõja ajal juhtis organisatsiooni kuni 1943. aastani Mõkola Melnik, kuid ka tema vahistati. Osa OUN-i juhtkonnast lasti maha Babi Jaris.

Samal ajal teenis palju ukrainlasi Saksa armees; olid olemas pataljonid „Nachtigall" ja „Roland" ning SS-diviis „Galicia". Koos sõditi N. Liidu vastu. Kuid rinde lähenedes olukord muutus – tuli hakata sõdima punaste partisanide, Punaarmee, poola natsionalistide (Armija Krajova) ja sakslaste vastu.

14. oktoobril 1942 nimetati OUN Ülestõusnute Armeeks. Aasta hiljem pöörasid needsamad väeosad, mis olid aidanud sakslasi, relvad nende vastu. Algul rünnati üksikuid tagalaobjekte, sidevahendeid ja sõjaväetransporte. 1943. aastaks oli OUN-i üksuste arv kasvanud 50 000 meheni. Sinna lisandus juute, kaukaaslasi, leedulasi, kes olid põgenenud vangilaagritest või deserteerunud Saksa armeest. Ukraina vägi kasvas jõudsalt – selles oli peagi iga viies mees mitteukrainlane. 1944. aastal, kui võitlejate arv ületas juba 150 000, oli välismaalasi üle 40% – OUN-i ridades sõdisid ka tshetsheenid, ingushid, türklased, osseedid, venelased, avaarid jt. Armee arstideks olid suuremalt jaolt koonduslaagritest pääsenud juudid.

Orjastatud Rahvaste Konföderatsioon

1943. a. 21. ja 22. novembril toimus Zhitomiri metsades esimene Orjastatud Rahvaste Konverents. Otsustati ühiselt sõdida mõlema orjastajariigi – natsistliku Saksamaa ja kommunistliku NSV Liidu – vastu. Vastuvõetud vabadusdeklaratsioonis kinnitati kõigi rahvaste õigusi vabadusele ja sõltumatusele.

Idapoolsetes oblastites sõlmiti liit sotsialistidega, kes kuulutasid välja oma vabariigi. Selle presidendiks saanud Kirilo Osmak suri Gulagis pärast 16 aastat kestnud vangistust. Tegelikult loodi Ukraina põrandaalune valitsus, mis deklareeris tulevast vaba Ukrainat kui rahvademokraatlikku mittemarksistlikku rahvaste liitu.

Ulatusliku vaenutegevuse alguseks Saksa okupantide vastu loetakse 1943. a. veebruaris toimunud kallaletungi Volodimiretsi linna garnisonile, kus vabastati vangid, ja rünnakut Dubno vanglale, kus samuti vabastati suur hulk kinnipeetuid. Samaaegselt käisid metsades ägedad lahingud punaste partisanide vastu.
Ukraina Vastupanuarmee hävitas SD-ülema kindral Viktor Lütze ja hiljem Nõukogude kindrali Vatutini.

Palju muret tegid OUN-i agendid Saksa ja Vene vangilaagrites, kus loodi ukrainlastest vangide organisatsioonid. Nende liikmed korraldasid põgenemisi ja moodustasid võitlusrühmi. OUN hävitas ka venelaste superagendi, sakslaseks moondatud Siebert-Kuznetsovi.

Sakslased saatsid OUN-i üksuste vastu tanke, lennukeid ja suurtükiväge, kuid võitlus ägenes ja vastupanuarmee suurenes. 1943. a. juulis võeti Saksa garnisonide vastu ette 295 kallaletungi, augustis 395, septembris juba 1034. Veel 684 rünnet sooritati sel ajal raudteel. Sakslased tabasid ja hävitasid üle 3000 OUN-i liikme, kuid organisatsioon võis arvestada juba üle 250 000 relvis mehega.

1944. a. kevadel algasid rasked lahingud Punaarmee regulaarüksuste vastu. Nüüd tekkis ka kolmas rinne – taasalgas võitlus Poola Armija Krajova vastu Volõõnia pärast. Mõlemalt poolt toetasid OUN-i rahvahulgad ja ohvreid oli tsiviilisikute hulgas kummalgi poolel kümneid tuhandeid. Neli vaenupoolt püüdsid saada võitu ja vaid üks – ukrainlased – sõdis oma maa eest.

Viimaks ilmus kohale veel NKVD vägedele allutatud partisanibrigaad ukrainlase Kovpaki juhtimisel. OUN sõlmis temaga neutraliteedi – kokkuleppe lahinguteks sakslaste ja poolakate vastu, kuid Kovpak rikkus seda varsti Moskva käsul. OUN purustas selle korpuse Karpaatides.

Sõditi mitmel rindel

Osa SS-diviisist „Galicia" läks üle OUN-i poolele. Nii oligi 1945. aastaks koos ülitugev sõjaline jõud, mis asus võitlusse Nõukogude karistusüksuste ja võimuorganite vastu. Kolhoose ei lastud moodustada, nõukogud aeti laiali, nurjati mobilisatsioon Punaarmeesse, hävitati stalinistlikke võimukandjaid. Moodustati eriüksus võitluseks Kiievi suunal.

1947. a. hakkasid Lääne-Ukrainasse voolama rahvamassid kolhoosistatud ja nälgivast idaosast. Toitu jätkus kõigile – OUN- i võim päästis sadu tuhandeid nälgijaid.

Kuni 1949. aastani Punaarmee väeosad keeldusid OUN-i vastu sõdimast. Toodi kohale NKVD ja MGB eriväed kahurite, tankide ja lennuväega. Miski ei aidanud. Käivitati hävituspataljonid, kus 1946. a. oli üle 70 000 mehe. Ukrainas hoiti miljonilist armeed. Isegi 12 563 lahinguoperatsiooni aasta jooksul ei suutnud Vastupanuarmeed murda. Metsades tegutsesid isegi luurekoolid, kus õppis kuni 500 meest korraga. OUN-il olid omad auastmed ja omad autasud, sealhulgas hõbe- ja kuldrist vapruse eest.

Sõjategevus kestis aastaid kolmes riigis – Tshehhoslovakkias, Poolas ja Ukrainas. 1947. a. mais sõlmiti nad kolmepoolse kokkuleppe bandeeralaste hävitamiseks. Poolast saadeti vägivaldselt välja 150 000 ukrainlast – nii likvideeriti bandeeralaste aineline toetusbaas. Edasine võitlus muutus raskeks.

Pärast ülemjuhataja kindral Shuhhevitshi surma lahingus NKVD vägede vastu 1950.a. algas üksuste vähenemine. 1954. a. sai surma ka järgmine OUN-i juht kolonel Kuk-Koval. Lahingud kestsid siiski veel aastaid.

OUN-i viimaseks, lausa uskumatuks teoks oli bandeeralaste ühendamine NSV Liidu vangilaagrites tegutsenud vastupanuorganisatsioonidesse. Need korraldasid 1953. a. laagrites mitu massilist ülestõusu. 1956.a. olid paljud ukrainlased võitlemas ülestõusnud Ungaris.

Ukraina rahva kaotused Teises maailmasõjas olid suuremad kui kellelgi teisel – 9 miljonit inimest; sõdinud suurriikidelgi olid need hulga väiksemad. OUN-i ridadest käis sõja ajal ja pärast seda läbi üle 400 000 võitleja, kellest langes rohkem kui 110 000. Vangilaagritesse saadeti ligi 280 000 ukrainlast.

Praegu on OUN taas organisatsioon ja mitmes Ukraina osas on nad vabadusvõitlejateks tunnistatud. Stepan Bandera monumente on juba mitu. Üks neist asub Lvivis, kus Saksamaa ja NSV Liidu kiuste Ukraina iseseisvus 1941. a. uuesti välja kuulutati.

Ukrainakeelse materjali põhjal Heldur Jõgioja


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)