Londoni pommirünnakud: põhjus ja tagajärg

GWYNNE DYER,      03. august 2005


Rääkigem õige ropult. 11. septembri enesetapjad-lennukikaaperdajad – kõik araablased – ründasid Ameerika Ühendriike, mitte Brasiiliat ega Jaapanit, kuna USA valitsus on olnud terve põlvkonna jooksul kaelani mähitud Araabia-maailma poliitikasse, samal ajal kui Brasiilia ega Jaapan pole seda olnud mitte. Loomulikult on olemas side Ühendriikide Lähis-Ida poliitika (toetus Araabia totalitaarsetele rezhiimidele, sõjaline sekkumine, kriitikavaba toetus Iisraeli valitsusele) ja selle vahel, et ameeriklastest on saanud islamiterroristide lemmiksihtmärk.
Tõepoolest, mitte üksi teine mittemoslemi maa peale Iisraeli polnud ju islamiterroristide sihikul kuni Iraaki tungimiseni 2003. aasta märtsis. Ja ka seejärel toimunud rünnakud on suunatud invasioonis osalenud maade vastu: londonlaste, mitte pariislaste; hispaanlaste, mitte sakslaste; Balil puhkavate austraallaste, mitte Malaisias puhkavate jaapanlaste vastu.

Palun väga, need olid teile kaks lõiku sulaselget roppust. Vähemalt peaminister Tony Blair isiklikult ütleb nii. Ta teatas möödunud teisipäeval, et mis tahes katse siduda 7. ja 21. juulil Londonit tabanud terrorirünnakuid ning tema otsust koos Bushi administratsiooniga Iraaki tungida, on „ropendamine".

Muidugi on see nonsenss. Artikli kaks esimest lõiku räägivad põhjusest ja tagajärjest. Toodud analüüsiga võib nõustuda või mitte, kuid diskussioon põhjuse ja tagajärje üle on endiselt lubatav ja isegi vajalik. Kuidas saavad Blair ja Bush Washingtonis ja peaminister Howard Canberras ja nende partnerid mujal meil keelata arutamast, mis on toimuva põhjuseks?
Põhiline võte, mida nad seejuures kasutavad, on väide, et mis tahes katse terrorirünnakute põhjusi seletada on ka katse neid rünnakuid välja vabandada ja õigustada.
Tegelikult pole ükski nende kriitik süütute inimeste tapmist enesetaputerroristide poolt õigustanud. Kuid nende inimeste suud tuleb ju kuidagi sulgeda, kes püüavad rääkida põhjusest ja tagajärjest. Sellest, kuidas Ameerika välispoliitika radikaliseeris terve araablaste põlvkonna. kuidas Iraaki tungimine viis ka mõned teistest maailma osadest (ka Läänest) pärit moslemid eksiarvamusele, et ristirahvad on asunud islamimaailma vastu ristisõtta.
Blair nõudis eelmisel teisipäeval pressikonverentsil kategooriliselt, et ei seostataks tema otsust tungida Iraaki ega fenomeni, kus Suurbritannias sündinud, mittearaabia päritolu noored lasevad õhku ennast ja suure hulga londonlasi. Blair pani mängu kogu oma suurepärase väitlusoskuse, et teemat muuta.

Blair ütles: „On aeg lõpetada jutt, et ok, me küll jälestame (al-Qaeda) meetodeid, kuid me justkui näeme midagi nende ideedes või et neil on olemas mingi vabandus või õigustus selleks. Neil ei ole mingit õigustust. Ja olgu siis ka öeldud, et samamoodi pole neil mingit õigustust inimeste tapmisele Iisraelis. Enesetapupommidel pole mingit õigustust Palestiinas, Iraagis, Londonis, Egiptuses, Türgis ega kusagil mujal."
Tegelikult pole aga keegi öelnudki, et enesetapupommid on õigustatud. Mida üha enam öeldakse, on see, et kõikidel tegudel on tagajärjed. Põhjus, miks mõnest Briti moslemist sai enesetaputerrorist just 2005-ndal ja mitte 2000-ndal aastal, on just nimelt Iraaki tungimine 2003. aastal.
Blairi süüdistatakse, et ta kuni surmatunnini salgab seda ilmselget fakti, kuna tema ainus alternatiiv oleks tunnistada, et ta tegi tohutu ja andestamatu vea. George Bush on sarnases olukorras, kuigi tema peamine võte selle eitamiseks on kuni tänase päevani kinnitus, et Iraagil on mingit pistmist võitlusega terrorismi vastu.
Nagu Luure Keskagentuur hiljuti rõhutas, muutis Iraaki tungimine selle maa araablaste uue põlvkonna pühade sõdalaste kasvulavaks Lähis-Idas. LKA jättis kahjuks lisamata, et see levitas islamiterrorismi nakkust ka Läänes asuvates moslemi kogukondades, kus seni oli vaid üksikuid fanaatikuid (nii nagu neid on igas kogukonnas). Kuni Iraaki tungimiseni polnud Läänes inimesi, kes oleks täis sellist vihkamist ning soovi lasta pühas sõjas õhku ennast ja kümneid võõraid.

Probleem on selles, et Iraaki tungimisel hakkas neile, kes ka seni suhtusid äärmuslikesse usu-argumentisesse kahtlevalt, paistma, et islamiäärmuslastel, kes väljapool araabiamaailma veel 10 aastat tagasi ei leidnud mingit mõistmist, oli õigus. Kui Iraagis polnud terroriste, miks siis Lääneriigid sinna tungisid? Loomulikult on see nende jaoks juudi-kristluse vandenõu islami hävitamiseks. Kui USA-s või Suurbritannias tuleb järgmine terrorirünnak, viivad selle pigem läbi kohalikud moslemid kui väljast sisseimbujad.
Enamikus Ameerika, nagu ka Briti moslemites tekitavad õudu radikaalsed õpetused, mis viivad siitilmast nende noori mehi ja naisi. Kuid nende riikide valitsuste katsed teeselda, nagu oleks tegu väärastunud moslemite seletamatu vägivallapuhanguga, on täielik jama. Põhjuse ja tagajärje reegel on endiselt jõus.

Gwynne Dyer on Londonis elav vabakutseline ajakirjanik, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed. Näiteks Rootsis Svenska Dagbladet, Eestis Kesknädal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)