MRP ja Poola

23. augustil möödus 70 aastat päevast, mil Stalin ja Hitler jagasid Euroopa Molotovi-Ribbentropi paktiga kaheks mõjualaks ning millest said alguse miljonite inimeste kannatused.

Hitleri-Stalini paktiga on Eesti rahval eriline suhe. Pakti salaprotokollide avalikustamisega on seotud meie vastupanuliikumise lugu, aga 23. augustil 1989 sündis sellest Balti kett, mis omapärase rahuliku poliitilise manifestatsioonina kanti Guinnessi rekordiraamatusse. Samuti sai meie 20. sajandi lõpuaastate poliitiline eliit suure kogemuse MRP avalikustamise nõudmisega NSV Liidu Ülemnõukogus  [NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil - Kn toim.].

See on olnud suur positiivne poliitiline kogemus, kuid sel on oma varjuküljed. Kahjuks pole Eesti riik 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses olnud järjekindel oma poliitika kujundamisel, et ühtmoodi väljendada oma suhtumist pakti ja tema tagajärgede leevendamisse.

Seoses 23. augusti 1939. aasta kokkuleppega NSV Liidu ja Saksamaa vahel tasub meelde jätta, et leppega oli otseselt seotud  (balti)sakslaste väljaränne Eesti alalt, kusjuures see oli vaid osa suuremast operatsioonist Euroopas. Paraku ei tohi unustada, et kui Teise maailmasõja järel on pakti sõlmijaid korduvalt hukka mõistetud, tasuks meilgi kodus avada kogu selle pakti varjus tehtud ülekohus, mis seni on jäänud ajaloolaste uurimustest välja.

1939. aasta 23. augusti kokkulepe ei tähendanud ainult teatud inimestele elukoha vahetust, vaid tuhandetele peredele Poola ja Saksamaa aladel kannatusi, mille eest tuli maksta eluga. Kuritegelikud võimud tõid ettekäändeks uute asunike paigutamise vajaduse, et represseerida neid, keda nemad ei lugenud rassiliselt ideaalseteks. Poolakad, juudid, mustlased ja teisedki inimesed, sõltumata rahvusest, ei meeldinud natsirežiimile kas poliitiliselt või oma üldiselt maailmavaatelt.

Poolas pole peret, kes ei mõtle 1. septembrile 1939 kurbade mälestustega. On uskumatu, et 21. sajandil vaidlevad eri riikide poliitikud selle üle, milliseid kuupäevi Teises maailmasõjas lugeda oluliseks. On küüniline, et Euroopas leidub poliitikuid, kes sõda enne 22. juunit 1941 ei taha üldse sõjaks pidada.

Mul on olnud võimalus töötada ajaloolaste rühmas ja uurida Stutthofi koonduslaagrisse sattunud Eesti elanike saatust. Kuulsa kaubalinna Danzigi (Gdansk) lähedal asunud koonduslaager meenutab poolakatele, mida nende rahvale tähendasid nii 23. august 1939 kui ka 1. september 1939 valla päästetud maailmasõda, mille esimesteks ohvriteks said saatuse tahtel just nende esivanemad. Seda mõistmata on raske aru saada Poola 20. sajandi ajaloost ega ole ilmselt võimalik sügavuti vaadata poolakate hinge üldse

PEETER JÄRVELAID, õigusajaloo professor

Lühendatult 19. augusti „Pärnu  Postimehest"

Jaga |