Hale hakkab!

Selles, et klassikaline kapitalistlik tootmisviis on oma kõrgpunkti ammu ületanud ning et temaga koos hakkab ülemaailmselt otsa saama ka talle omane "demokraatia", pole enam mingit kahtlust, osutas Eesti Rooma Klubi liikmest õigusteadlane Ando Leps (Nelli Teataja 29.1.2012). Rikkurid, kelle jõukus on valdavalt saadud vaeste arvelt, püüavad nüüd veel päästa mis päästa annab. Pole siis ime, et kasumiraha saamiseks ületatakse lihtinimeste taluvuspiirid. Kui neid survepiire veelgi pingestatakse, pole kaugel aeg, kus töötegija (mõni ütleb: ori) võib muutuda. Aga teadupoolest pole maailmas kohutavamat jõudu kui ORI, KES MURRAB OMA AHELAID.

Astusime ämbrisse

Niisuguse kapitalismuse saime 20 aastat tagasi ka meie, kuigi enamik meist lootis Balti ketis seistes, et saame lahti vihatud võõrast ülemvõimust ja taastame oma riigi oma tahte järgi. Aga võta näpust! Nüüdseks on selge, et astusime sügavalt ja tagasipöördumatult ämbrisse. Küllap loksumegi koos ülejäänud maailmaga selles ämbris, kuni kestab kapitalism.

Kes ja mis toidab?

See, et esimest Eesti Vabariiki pidas ülal peamiselt eesti talupoeg, tootes leiba-liha ja võid-piima, teati veel sotsialistliku režiimi ajal. Kõik teadsid: Eestis pole rauda ega naftat, siin on vaid karja- ja põllusaadused. Nõnda hoiti tasakaalu ka linna ja maa vahel.

Kui aga tarkade peade jõul tehti uus, teine Eesti Vabariik, unustati, et maa toidab rahvast. Kõik, mis seni eluks vajalik oli olnud, minetati ainult selleks, et kapitalist saaks hakata dikteerima oma, vaid talle kasulikku süsteemi. Näiteks on uus põlvkond tarbevidinaid peale kasvatatud, nii et vanu asju enam kasutada ei saaks ja selleks muudetakse siis isegi süsteemi (vt Malle Pärn, "Me elame tohutu suurel prügimäel", Õhtuleht 18.2.2012).

Olles sündinud ja üles kasvanud maal, tean, kuidas seal elati vanasti ja kuidas nüüd. Kohutavaks kisub mõtte siis, kui lähed tagasi sõjaaega ja silme ette kerkib pilt (õnneks nähtud filmidest!): blokaadis leningradlased kaevavad üles tänavasillutist ja külvavad sinna köögiviljaseemneid...

Maaelu väärib kiitmist

"Maal on raske elada, aga lihtne inimeseks jääda." - "Kes saab maal hakkama, jääb ellu igas kriisikoldes." Samas leidub ka hoiatus: "Väike ja mõttetu Eesti riik ei suuda ise midagi välja mõelda ega ellu viia [---]." (Vt Kivisildnik, "Maaelu - klassika tugevaile", Õhtuleht 18.2.2012)

Nende ütlemistega olen jäägitult päri!

ADO JÕKS Põlvamaa Veriora valla Kirmsi külast

Jaga |