Kärbsepaber, valija ja ajakirjandus

RALF R. PARVE,      13. juuli 2005


Riigikogu on erakorraliste istungite järel oma hääletusmasina kotti pistnud ja suvve sukeldunud. Närviline poliitiline melu on muutunud suviselt rammestavaks vaikuseks. Seetõttu olekski sobilik aeg rahulikult ja kerge huumoriga mõtiskleda, kes on meie saadikud ja valijad, kuidas ja miks vemmeldab ajakirjandus Riigikogu. Olen olnud kolmel pool rindejoont – Riigikogu liikmena, parlamendi nõunikuna ning ajakirjanikuna.
Aeg-ajalt tundub, et ajakirjandusele on saadikuid vaja üksnes materdamiseks, märkamata, et just tänu leheneegrite kirjutistele on Riigikogu populaarsus langenud nii madalale, millega kaasneb ka halvustav suhtumine kogu riiki ja riiklusesse.
Lugejad on saanud põhjaliku ülevaate riigikogulaste garderoobist, autodest ja palgast. Teatakse sedagi, et kes, kellega, kus, kui palju ja mitu korda. Milles seisneb aga saadiku töö ja kes milliste seaduste jõustumise eest on seisnud ja mis kaalutlustel, seda tavalugeja ajakirjandusest naljalt ei leia. Raske põhitöö jääb üldjoontes kajastamata.

September aastal 1992. Riigikogu kultuurikomisjoni esimene koosolek. Meie poole pöördus ülemnõukogu kultuurikomisjoni esimees Jaak Jõerüüt. Muuhulgas kuulsime, et komisjoni tegutsemisajal tundis selle töö vastu huvi ja tuli komisjonis arutletavat jälgima vaid kaks ajakirjanikku. Kõik me imestasime.
Nüüd võin öelda, et ega meilgi suurt paremini läinud. Kuigi loodi rahvusraamatukogu ja kultuurkapitali seadus, arutati teaduskraadide atesteerimist, muusikaakadeemia ehitamist ja palju muudki olulist. Teemad, mõistagi ajakirjanduses kajastusid, ent just kultuurikomisjoni ruumides võinuks näha, kuidas sünnivad otsused, millised on alternatiivid, kuidas osatakse põhjendada oma seisukohti ja kes kujundavad otsuseid. Ausõna – see oli ja on põnev, ent mitte ajakirjandusele. Nagu ka öised, ajakirjanikevabad Riigikogu istungid, mis oleksid väärt tõelise dramaturgi sulge. Või vähemalt hea ajakirjaniku kohalviibimist.

Nüüd valijatest. Meenub pildike lapsepõlvest. Toas, maal, rippus lambi küljes kärbsepaber. Selle servale juba lõpnud lendlejate juurde istus kärbes, kes jäi tiibupidi liimi sisse kinni. Ta rabeles tükk aega, kuni õnnestuski lendu tõusta. Möödus väheke aega ja uuesti istus seesama kärbes hästilõhnastatud liimilõksule.
Meie lugupeetud valijatega juhtub midagi sarnast. Tean valijat, kes vandus maapõhja oma tehtud valikut ja tõotas seda poliitseltskonda enam mitte kunagi valida. Jõudsidki kätte uued valimised. Kui sellelt valijalt nüüd küsiti, keda ta valis, tuli välja, et taas sama seltskonna esinumbri. "Ta kohtus valimiskampaania ajal meiega, oli sõbralik ja rääkis nii ilusasti. Ja kõigile ütles tere ning andis kätt."

Kurjad valijad omakorda aga kipuvad unustama, et just nemad on parlamenti valinud need saadikud, kellega nad rahul pole.
Ideaalset tuleviku riigikogujat pole tänu ajakirjanduse kriitikale sugugi raske kirjeldada. Parlamenti ilmub lihtsameelne valitu särava ja ideederohkena. Kui aeg läbi saab, siis on endisest optimistist saanud enamal juhul pettunu, kuri ja nelja aasta jooksul ajakirjanduses poriga ülevalatu. Seetõttu polegi imestada, kui kusagil aastal 2050 ei taha keegi enam Riigikogusse saada. Siis tuleb tööle panna mingi karm sundmehhanism, sest Riigikogus seadusandlusega tegeldes kaotavad kunstimeistrid, teadlased-õppejõud ja ajakirjanikud oma kunagised erialaoskused.

Valijatele võiks meelepärasest riigikogulasest anda sellise pildi. Rahvaesindaja kannab Valge Risti abipoest hangitud kantud riideid. Loomulikult saab ta miinimumpalka. Nii tekib riigikogujal isiklik materiaalne huvitatus palkade tõusu vastu ja sünnivad vajalikud seadused ning majandusareng.
Maasaadikud haisevad, sest Tallinnas ööbimise eest raha enam ei maksta ning nii tulebki ööbida soojakutes või mahajäetud majades. Suhtlus kaaskodanikega kaob, sest rahvaesindaja esindusraha on kaotatud ja valija saadikule üldiselt välja tegema ei kipu. Lugupeetud on põrna- ja neeruhaiged, impotentsed rahvaesindajad. Nimelt annab haige põrn või neer garantii, et rahva armastatu ei pruugi valija kombel alkoholi. Impotentsus on aga kindel tagatis, et rahvasaadikul puudub igasugune huvi vastas- või omasooliste vastu.

Kas pole jube perspektiiv? On! Kuid kajastab üsnagi veenvalt ajakirjanduses avaldatud soove ning ettepanekuid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)