Ebavõrdne võrdõiguslikkus

 Iga päevaga kaugeneme Põhjamaade ja muu tsiviliseeritud maailma elukorraldusest. Olen veendunud, et kui sellest inimvihkajalikkusest üle saame, tuleb ka majanduse kasv kiiresti.

Majanduslikult ja moraalselt lahterdatud ühiskond (aga seda me oleme!) ei saa olla edukas. „Käsi-peseb-kätt“-valitsus, selle asemel et tunnistada oma vigu ja otsida lahendusi majanduse toibutamiseks, püüab riigikassa täitmiseks võtta rahva käest viimast. Tõepoolest, milleks näha vaeva ja valada higi majanduse turgutamisel, kui sama raha on võimalik kokku saada vanade maksude-lõivude suurendamisega ja uute koormiste lisamisega?

Kui augusti lõpul toimus nelja poliitilise erakonna ümarlaud, kus arutati meie majanduses toimuva languse peatamise ja olukorra normaliseerimise võimalusi, oli üllatav teada saada, et Reformierakond, see tekkinud (loe: tekitatud) majandusraskuste peasüüdlane, ei ilmunudki kohale. Seda ei teinud ka reformarite ustavad liitlased – sotsid. Küll aga olid kohal IRL-lased. Mõistagi ei poetanud ajalehed, raadio ja televisioon selle kohta sõnagi, kuigi asi oleks tulnud ajalehtede esikülgedel ära trükkida sama suurte tähtedega, nagu seda tehti Rahvaliidu ja Maa-ameti juhtide palja korruptsioonikahtluse korral.

Milline kahene lähenemine! Tänane võim on oma soosikute – suurepalgaliste ja rikkurite – kõrval saanud juba aastaid tagasi kindla liitlase meedia näol. See kolmikvõim pühib kõik oma teelt ja nurjab rahva enamuse tahte. Oleme jõudnud aega, kus ühtede jaoks on sõnavabadus, kuid rahva suuremale osale on määratud vaikida. Oleme jõudnud aega, kus meil ja maailmas toimuvatest sündmustest informeerib meedia nii nagu see on meelepärane tänastele valitsusparteidele ja teenib nende poliitilisi eesmärke.

Meedia tegevust ei peaks kinni maksma rahvas riigikassa kaudu, vaid Reformierakond nende poliitiliseks tegevuseks eraldatud summadest ja annetustest.

„Käsi-peseb-kätt“-valitsus ei muretse meie majanduse allakäigu pärast, kuigi nende tegemata töö ja rahahulluse pärast ei ole praeguse riigi- ja elukorralduse juures ehk kaugel päev, kus paljudel inimestel puudub peavari ja igapäevane leib. Tahaks siiski loota ja uskuda, et seda päeva ei tule. Me laulsime ennast üheskoos vabaks, ka täna peame endid koos hoidma. Intelligents ja loomeinimesed ei tohi rahva muredest eemal seista ega lasta inimesi jätta kütmata tubadesse või tänavale.

PAUL  HANK, Antsla

Jaga |