Nädala juubilar NAVITROLLA 40

Navitrolla ainus suur kirg elus ongi olnud joonistamine. Niikaugele kui ta ennast mäletab, on ta ikka joonistanud. „Kui ma ei saaks joonistada ja maalida, siis ma vist sureksin lihtsalt ära," arvab ta ise.

Samas Navitrolla korduvad katsed kunsti õppima minna ebaõnnestusid. 1985. aastal proovis astuda Tartu Kunstikooli, kuid teda ei võetud vastu. Võrus keskkoolis käies omandas ta tuntud kunstniku Viive Kuksi juhendamisel joonistamise algtõed.

1988. aastal üritas jälle kunsti õppima minna, aga seegi kord ebaõnnestunult. Soovides siiski haridusteed jätkata, astus Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Vene sõjaväkke võtmise eest pages korraks isegi hullumajja.

1989. ja 1990. aastal proovis veelkord kunstiüliõpilaseks saada,  üritades sisse astuda arhitektuuri ja maali erialale - aga jälle ebaõnnestunult.

Põhimõtteliselt on Navitrolla nüüdseks  ammu loobunud  kunstikõrghariduse omandamisest. Tal jääb vaid tõestada, et kunstimaailmas on võimalik läbi lüüa ka akadeemilise kunstihariduseta. „Ma õpin ja püüan areneda pidevalt," kinnitab kunstnik ise. Lapsepõlvest peale on Navitrolla imetlenud Jüri Arrakut, kelle seisukohad on talle tähtsad tänini.

Navitrolla lahkus ka Tartu Ülikoolist ning otsustas tööle hakata. Koos ülikoolist ära tulnud kursusekaaslase Tarmo Roosimöldriga loodi mitteametlik kunstnikerühmitus „Lüliti". Nõukogude tänava ateljees toimus „Lülitil" esimene näitus, peagi järgnesid teised väljapanekud nii Tartus kui ka Tallinnas, Võrus jm.

Sel perioodil sündiski kunstnikunimi Navitrolla. Luuletaja Kauksi Ülle kasutas kunstniku kohta nime - Heiki navi Trolla (võrdluseks Vincent van Gogh), ja sealt see külge jäigi.

Alguses olid Navitrollal rasked ajad. Müüa ei õnnestunud ühtegi pilti, töövahendeid nappis. „Lülitit" pandi küll tähele, kuid läbimurret ei tulnud. Ideed olid head, kuid tehniline tase jättis soovida.

Läbimurre toimus 1991. aastal, kui olid just tekkinud esimesed eragaleriid. Kui nälg hakkas nägemist võtma, tuli midagi teha, ning Navitrolla võttis kaenlasse pildi "Valge hobune" ja marssis sellega Tuvikese kunstigaleriisse Tartus. Taies võeti läbi häda vastu. Mõne päeva pärast aga oli pilt müüdud.

1992.  aastal saabus jälle kriis. „Lüliti" hakkas  unustusse vajuma, Navitrolla ise oli Tallinnas. Ta rabas tööd teha nii kus jaksas - tuli leida oma stiil. Loomades avastas ta selle, mida maalides kujutada soovis. Tehnika arenes kiiresti, ideid jagus ning need ootasid elluviimist. Navitrolla kolis Tartusse tagasi, korraldas mitmeid väiksemaid näitusi, ja edu hakkas tasapisi tulema.

Aastal 1993 alustaski Navitrolla tegevust professionaalse kunstnikuna.

Samal aastal toimus Tallinnas Vaal-galeriis veel „Lüliti" näitus, mis osutus ülipopulaarseks. „Lüliti" aga läks samas laiali, sest oli toimunud ümberlülitus - kunstnikud olid end lõpuks leidnud.

Aastail 1997-2001 tegeles Navitrolla aktiivselt galeriide pidamisega nii Tallinnas kui ka Tartus, hiljem aga tüdines sellest, kuna bürokraatiat oli palju.

Praegu asub ainuke ametlik Navitrolla galerii Tallinna vanalinnas, kus igaüks võib näha ainult tema loomingut läbi aegade. Kõik, mida galeriis näed ja tunned, on tegelikult üks eriline unenägu. Inimesed, kes kord sinna sisse astuvad, tulevad hiljem juba teadlikult tagasi. Tema kunsti on liigitatud küll naivismiks, küll sürrealismiks. Navitrollat teavad isegi need, kes pole tegelikult kunagi olnud kujutavast kunstist huvitatud.

Tööde müügiga kunstnikul enam probleeme pole. Navitrolla kaubamärgi all müüakse postkaarte, raamatuid, kalendreid, T-särke, kruuse. Tallinki laev Galaxy on Navitrolla maalingus. Navitrolla nime leiame tuhandetelt graafilistelt lehtedelt ja sadadelt maalidelt. Tema näitusi on korraldatud üle Euroopa ning tema kunsti võib leida erakogudest üle terve maailma.

Navitrollal on hulgaliselt fänne; ametlik Navitrolla fännklubi tegutseb Peterburis. Kunstnik ise on arvamusel, et tema näol on Eestile kingitus sülle langenud.

Meil tuleb nõustuda Navitrollaga, et pole raamatut, mis õpetaks, kuidas saada edukaks kunstnikuks. See on elu müsteerium.

Kui keegi küsib Navitrollalt suure müügiedu kohta, siis on vastus alati sama: „Ma ei müü oma töid, neid lihtsalt ostetakse." See ongi kunstimaailma ime, mida pole võimalik seletada. „Kui mu töid ei ostetaks, siis ma teeksin ikka pilte ja looksin legendi vaesest kunstnikust," leiab ta. Kunstnikel soovitab Navitrolla mitte viriseda ja kui edu pole loota, valida endale hoopis uus eriala.

Eesti kunstiringkond on Navitrolla suhtes olnud küllaltki tõrjuv. Tema loodud maailm tundub neile vastukarva olevat. Ka Navitrolla ise pole otsinud meie nn kunstimaailmaga sõprust ega kontakti. Ammugi mitte tüli, kuigi teiste kunstnike arvamus läheb talle korda küll.

Navitrolla elab Lõuna-Eestis, Võrumaal ning tal on seal palju lehmi, lambaid, hobuseid, muid loomi ja ohtralt taimi.

Ise kinnitab Navitrolla, et maalides on ta õnnelik ja et selleläbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks.

Jaga |