Ansipi, Paeti ja Ligi välispoliitika

Enn Eesmaa,      07. veebruar 2007


Väikeriigi nagu Eesti välis- ja julgeolekupoliitika esimene reegel on maksimaalne siseriiklik konsensus põhiküsimustes. Ehk üksmeel asjades, kus meie rahvuslik huvi on vaidlematagi selge või selgeks vaieldud. Nendeks on täna Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Heitlikus maailmas tagab rahvuslikele huvidele vastava kursi hoidmise aga pidev ja pädev arutelu, mis käsitleb ausalt ka puudusi ja läbikukkumisi. Konsensuse taotlemisest ei või kujundada dogmat. Seepärast pole ma põhimõtteliselt nõus nendega, kes leiavad, et välispoliitika suured teemad ei peaks kuuluma Riigikogu valimise debatti. Just ja ainult valimiskampaania kaudu saavadki demokraatliku riigi erakonnad välispoliitika ajamiseks mandaadi oma rahvalt.
Kahjuks on reformierakondlastest kolmiku – peaminister Andrus Ansipi, välisminister Urmas Paeti ja kaitseminister Jürgen Ligi – juhitud Eesti välis- ja julgeolekupoliitika puudulik nii Lääne kui ka Ida suunal.
Paeti poolt 2005. aastal Moskvas alla kirjutatud piirilepingule Riigikogus preambula lisamine oli Eestile kahjulik, kuna andsime sellega Vene propagandale kätte padrunid Eesti usaldusväärsuse õõnestamiseks, samal ajal kogedes, kuidas olime ise selle sammuga teinud relvituks oma Lääne sõbrad. Tänaseks on Läti oma samasugust viga, erinevalt Eestist, tunnistanud. Oma uue sõna peab piirilepingu osas nüüd paratamatult ütlema ka Eesti.
Pronkssõduri teema püstitamine Ansipi poolt ohustas algusest peale Eesti rahvusvahelist mainet. Mõistan, et peaministri erakonnakaaslase juhitav Välisministeerium ei saanud välisareenile üle kanda Reformierakonna poolt sisemotiividel käivitatud kampaaniat. Samas pidas Välisministeerium võimalikuks tellida põhjalik ajalooline ekspertiis Pronkssõduriga seonduva kohta, mis õhutas sisepoliitilisi kirgi veelgi. Pea- ega välisminister pole tänini andnud hinnangut kahjule, mida selle teemakäsitlusega on Eesti mainele tehtud.
Iraagist on kujunenud kogu maailma stabiilsust häiriv fiasko, mille eest vastutab ka seda kampaaniat algusest peale toetanud Eesti. Seletasid ju nii Ansip ja Paet kui ka Ligi veel hiljaaegu abivalmilt, kuidas just meie, Stalini võimu kogenud idaeurooplased, teame eriti täpselt Saddam Husseinist vabanenud Iraagi rahva demokraatiajanu. Täna oleks meie poolt aus meenutada oma Ameerika liitlastele siiski peatükki Stalini klassivõitluseteooriast, et justkui sotsialismi võidu lähenemise tõttu vastupanu tugevdava klassivaenlase vastu tuli rohkem jõudu rakendada... Teame, millega see Stalinil lõppes, ja praegu näeme, kuidas USA poliitika Iraaki vägede juurdeviimisega ebaõnnestub.
Keskerakonna kindel soov on Eesti sõdureid 2007. aasta võidupühaks Iraagist koju tuues anda ameeriklastele selgelt märku, et võõrvägede kohalolek pole enam osa lahendusest, vaid on muutumas üha suuremaks osaks probleemist.
Ansip, Paet ja Ligi seletavad, et Eesti kutselised sõdurid kaitsevad Iraagis Eesti iseseisvust. Keskerakonna jaoks on see siiski ainult veerand tõde. Meie meelest peab Eesti eesmärgiks olema võimekus kaitsta ennast igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu. Abi teistelt saame loota ainult siis, kui oleme selgesti väljendanud tahet ja valmisolekut ennast ise kaitsta. Selle doktriini edu kehastuseks on meie parim naaber Soome.

Meie välispoliitika peaks senisest rohkem esindama meie majandushuve. Juba viidatud Pronkssõduri-teema viis aga meid Venemaaga majandussõja lävele. Vene sanktsioonide ähvardus on häirinud meie tulevikuprojekte ka Hiina ja Kasahstani suunal.
Tempo, millega Eesti on tänase maailmamajanduse arengumootoris Hiinas aastaid hotellis virelnud saatkonnakesele püüdnud rajada oma hoonet, ei rahulda. Ka Indias, teises suures arenguveduris, on meie esindaja endiselt Soome saatkonna lahke katuse all.
On ka väiksemaid asju, mida tuleks teha. Näiteks oli Kaitseministeeriumi poolt Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse asutamine igal juhul vajalik samm. Nüüd oleks aga aeg, et see asutus vastaks oma auväärsele nimele ning saaks ka akadeemiliselt tõsiseltvõetavaks uurimiskeskuseks.
Välispoliitikas on nüüdisaegses maailmas oluline kanal kolmas sektor, mida seni on kasutatud väga kitsalt. Lisaks Avatud Eesti Fondile ning demokraatiaedendusele Gruusias, Moldovas ja Valgevenes võiks nende organisatsioonide nimistu, tegevusulatus ja temaatika olla märksa laiem.
Meediaühiskonnas elades on erakordselt oluline panustada meie oma ajakirjanike kohalolekule maailmas. Mitte ainult ametlike süstikreportaazhide kaudu kriisipiirkondadesse, vaid alaliste korrespondentide võrgu suurema riikliku toetamisega, alustades Brüsselist, Moskvast, New Yorgist, Pekingist, aga ka Helsingist, Stockholmist ja Riiast.
Selleks kõigeks on vaja eelkõige poliitilist tahet, mida Reformierakonnal seni kahjuks pole jätkunud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)