Maailm kui ühiskorter

Saatuse tahtel elan nüüd linnas, mis inglise mõõtude kohaselt on väikelinn, aga umbes sama suur kui Tallinn ilma Lasnamäeta. Kõrghooneid näha pole; on selline „kahekorruseline Suurbritannia“, kui parafraseerida Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi reisiraamatut „Ühekorruseline Ameerika“ (1936).

Linnas on palju võõrtöölisi Poolast, Lätist, Leedust, kes enamasti tegutsevad „kvalifitseerimata töö spetsialistidena“. Eestist on ka paar inimest, kuid omavahel nad ei suhtle; sõbraliku abi vajaduse korral ei pöördu ma „omade“, vaid võõraste poole. Tihti juhtub, et sõpradelt raskel hetkel abi oodata ei tasu. Loota võib vaid vaenlastele: nemad ei reeda, on alati kohal, et sulle käkki keerata.

Kuid kaldusin veidi kõrvale.

Meie kahekorruselises elumajas elab neli inimest. Mulle on juhtunud maja kõige suurem eluruum teisel korrusel, kus olen end üsna avaralt sisse seadnud. Olen justkui Venemaa, hõivates maakera maismaast pea viiendiku. Minu toas on ka netiruuter, ja kui ma sõidan sooja mere äärde või midagi ruuteriga juhtub, siis on kogu maja ilma sideta – oleksin nagu sulgenud nafta- ja gaasijuhtme.

Minu allkorteris elab Ukrainlane, kes on siia sattunud kõverteid pidi (Ukraina pole veel EL-is) madjari passi ja Ungari viisaga. Allkorrusel elab ka leedukas, keda me seljataga nimetame Ameeriklaseks. Esiteks seepärast, et ta on väga suurt kasvu ja tüse, teiseks seepärast, et ta on äärmiselt ülbe ning käitub kui usurpaator. Nn üldelamispinnal (köök, fuajee) on ta end sisse seadnud nagu USA maakeral. Seinakapp esikus on pungil täis tema pesupulbreid ja igat sorti kemikaale (see on talle nagu kolmas maailm, mida võib kasutada mürgiste jäätmete hoidlaks).

Köögis suriseb meil ühine külmkapp, kus igal elanikul on oma riiul. „Jänki“ aga tassis kööki veel ühe hirmsasti undava külmiku enda tarbeks. See jube elukas segab käimist, alatasa jääb keegi kapi taha kinni ja õgib too ka hulga energiat, mille eest tuleb maksta elanikel ühiselt.

Lisaks kõigele on tal esikus jalgratas, samas kui teiste kaherattalised sõbrad seisavad õues. „Jänki“ argumentide kohaselt võib väljas tema „baik“ vihma käes roostetama minna või varastatakse ära. Kuigi kolme aasta jooksul pole pesunööriltki midagi näpatud (tõsi küll, kord lõigati maha roosid minu istutatud roosipõõsalt). Lohutan end mõttega, et need läksid õige asja ette: juhtub ju vahel, et lähed kohtingule, aga pole lilli käepärast osta.

Alguses ihus Big Mac hammast minu peale (kasv seda võimaldas, kuid tahtejõust ja haritusest jäi puudu), aga pärast kahte-kolme ägedat kokkupõrget (muidugi mitte füüsilist, vaid väga suurt sõnasõda või karmi intellektuaalset duelli) ta mõistis, et parem on jääda minusuguse mehega rahujalale. Sõlmisime vaikimisi „sõbraliku“ pakti ja ta lülitus oma ambitsioonidega teistele naabritele.

Eriti alandavalt käitub ta Ukrainlasega, sest too ei suuda vastu seista võimukale naabrile, kes teostab end väiksema alandamisega. Noorukina arvasin naiivselt, et suurt kasvu inimene on ka oma hinge ja vaimu poolest suur. Paraku elu näitab, et olla võib lausa vastupidi. Suures inimeses võib peituda vägagi väiklane hingeke.

Ukrainlane palub konfliktide korral Ameeriklasega toetust minult. Seda on silmist näha, ja vahel on neis isegi pisarad. Uhkus ei luba tal paluda, aga ma näen, kui raske tal on, ja juhtides Ameeriklase kõrvale, „teen diplomaati“, alustades juttu mõnel neutraalsel teemal, et pinget õhus maandada.

Meie majas on väike sahver, kus varem elas Poolakas. Noor poiss, kes siis, kui Ameeriklane seadis sisse oma korra ja õpetas teisi, kuidas käituda, üksnes noogutas ja nõustus temaga kõiges, kuid tegi ikka omamoodi. Ajapikku sõi „jänki“ ta oma territooriumilt välja, õigemini, ise ta arvas nii. Tegelikult läks Poolakas uude kohta tööle ja sai elukoha töökohale lähemale.

Veel varem elas selles kamorkas üks noor Englishman. Häkker või kes ta oli, keegi ei tea, kas ta üldse magas. Kompuutris ta nagu elaski, väljudes virtuaalsest maailmast vaid selleks, et mikrolaineahjus pitsat soojendada. Salapärane ja tabamatu nagu USA saladuste avalikustaja Edward Snowden. Kui tulin puhkuselt tagasi, oli seal juba teine elanik, häkker aga jäljetult kadunud.

Peaaegu oleksin unustanud Neegri (muide, kes tihti ikka Aafrikat mainib). Must gastarbeiter Gaanast elab omas mõõtkavas: töö, teler, puhkepäevil kostub tema toast Aafrika päriselanike etnomuusikat ja ehk tantsibki ta teleri ees oma suguharutantse. Vahel toob naabermajast külla inglise tüdruku ja siis on kuulda tema õndsalike oiete järgi, kuidas mustanahaline maksab kätte oma rahva eest „valgetele kolonisaatoritele“.

Kaks korda nädalas „nõiub“ negriito köögis oma sööke ja siis hõljuvad tema „söögiaroomid“ üle kogu maja, tihti hakkab üürgama tuletõrjesignalisatsioon. Teravdatud haistmismeelega Ameeriklane reageerib sellele tormiliselt ja jookseb afroga kohe õiendama. Neeger (sic! Aafrika neegri kohta võib neeger öelda; see on seni veel poliitkorrektne) on aga rahu ise, teeb näo, nagu ei saaks ta aru, ja jätkab, kõrvaklapid peas, muusika kuulamist, Suure Venna käratsemist täielikult eirates.

Kui „jänki“ Neegriga tülitseb, kutsub viimane mind kohe oma liitlaseks, kui aga Neegrit pole, valgustab Ameeriklane musta naabri musti tegusid ja siis heidame selle üle koos nalja. Neeger aga, kes korra püüdis kinni mu iroonilise pilgu, taibates, et ma oma sisemuses naeran selle kõige üle, pidas seda enda toetuseks ja kohtumisel köögis välgutab mulle vastu oma valgeid hambaid (mustal foonil on naeratus eriti särav), ja siis naerame omakorda koos Big Mac’i üle, kes on kõigi jaoks üks „Big Problem“. Selles majas olen ma kuidagi nagu vahekohtunik.

Ja veel üks detail. Siinse paljurahvuselise maja peremeheks on Inglismaale elama asunud Hiinlane, keda me näeme korrapäraselt kord kuus, kui ta tuleb üüri järele.

Umbes selline on praegu maailm, ja igaüks vaatab, kuidas ta selles toime tuleb.

RAUL RATMAN. Eesti ajakirjanik Inglismaal

Jaga |