Vähem viha poliitikute liivakasti!

Raamat „Peaminister” kaenlasse, heasoovlik pühendus sisse, rõõmus tuju kaasa, nii ta läks.

Vastuvõtt olnud soe ning südamlik. Nüüd lehitsen Reformierakonna pühendusega valimisprogrammi „Uus Põhjamaa”. Põnev lugemine. Parafraseerides Juhan Smuuli: mis siis, et Reformierakonnast, ikkagi inimesed…

 Jõgeval on Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon toiminud mõne vaheajaga pikka aega ja edukalt. Kõigile meile on Jõgeva areng tähtis ja südamelähedane. Siin on kasvanud meie lapsed, oleme ehitanud endale armsad kodud, lapime tänavaauke ja planeerime uut koolimaja. Ikka Jõgeva ja kogu Eesti eest.

 Kohalikel valimistel valimisvõidu saanud Keskerakonna Jõgeva linnaorganisatsiooni esimehena ei ole mul kordagi tulnud pähe „Jõgeva liivakasti” enese omaks kuulutada ning deklareerida: sinuga olen nõus mängima ja sinuga mitte! Lapsepõlvest mäletan, et seltsis oli liivakastis ikka huvitavam. Ja kui vahel solvusidki, et sulle kehvem kühvel või pang sattus, ununes solvumine kiiresti ja leidsid end vaidlemas, kas suur torn sobib liivakindluse paremasse või vasakusse nurka. Erinev arusaam „arhitektuurist” ei seganud taskus olnud kommist poolt sõbrale loovutamast.

 Vaadates praegu õelusest pakatavaid lapselikus stiilis deklaratsioone – meie sinuga ei mängi! –, tahaks aega tagurpidi kerida ja erakondade tippjuhid lapseikka tagasi viia. Ju on just siin jäänud kasvatusest ja sõbratundest puudu. Mõne kohta võib küll arvata, et praegune tipp-poliitik juba lapsepõlves tõsine kakleja oli ning ühisel jõul ehitatud liivalosse jalaga segi peksis. Kust muidu see kurjus ja enda omast erineva maailmavaate ning mõtete vahkvihkamine?! Mida noorem poliitik, seda räigemad väljendid, seda kategoorilisem kõnekasutus, seda suurem viha silmis.

 Kurvaks teeb, et poliitilise ärategemise nimel on hakatud võitlema ka heade algatuste vastu, kui need ei ole enda omad, vaid kuuluvad poliitilistele konkurentidele. Jõgeval ei olnud see kaua aega nii, kuid „uus poliitika“ murrab meilegi sisse. Kes oleks kümme aastat tagasi võinud arvata, et ühe erakonna esindajad Jõgeva volikogus hakkavad võitlema näiteks Jõgeva haiglale hambapanoraamröntgeni ostmise vastu, hoolimata sellest, et oleme Eestis ainus maakonnakeskus, kus see aparaat puudub ja inimesed esmavajaliku uuringu tegemiseks Tartusse peavad sõitma.

Samamoodi on neile jalgu jäänud ka üle kogu Euroopa liikluse ohutumaks ja rahulikumaks muutmiseks kasutatav abinõu – keerulise ristmiku ümberehitamine ringliikluseks. Mis siis, et liiklusringe sünnib Eesti erinevates kohtades kui seeni peale vihma. Vaja on ju poliitiliselt „ära teha”. Pole meie oma, järelikult on tegija loll, tema mõttekaaslased veel lollimad, ja kes nendega nõustub ühes liivakastis mängima, on täitsa ilma aruta.

Nii olid ühe teise erakonna esindajad maruvihased, et Jõgeva maavalitsuse esine plats uue asfaldiga kaeti ja parkimisjoontega jooniti. Vihased sellepärast, et maavanem teise erakonna ridadesse kuulub. Ometi käivad maavalitsuses meie oma inimesed oma probleemide ja oma hädadega, käivad erakondlikust kuuluvusest sõltumata. Sellise mõttetu võitluse eestvedajatki olen korduvalt üle konarliku (muide – linnale kuuluva) maalapi maavalitsuse ukse poole liikumas näinud.

 Kõigile poliitikutele valimisedu soovides lisan siia kass Leopoldi sõnad multifilmist: „Poisid, hakkame elama sõbralikult!“

 KESKMÕTE: Mis siis, et Reformierakonnast, ikkagi inimesed…

AARE OLGO, Jõgeva linnapea

Jaga |