Nädala juubilar ALTON GLENN MILLER 105

See võlur sündis 29. veebruari hilisõhtul. Kunasel päeval sündimist loeti halvaks endeks ja ka sünnipäeva saavat sellisel juhul vaid kord nelja aasta jooksul pidada, märgitigi poisi sünnikuupäevaks 1. märts 1904.

Glenn Milleri tulevik oli talle taevatähtede poolt ette kirjutatud, kinnitavad peaaegu kõik maailma astroloogid. Nad räägivad kui ühest suust, et Glenn Milleri sünnikaarti on lausa suurte tähtedega kirjutatud: temast saab maailmakuulus muusik. Seda väikese Glenni vanemad aga ei teadnud, sest astroloogia oli tol ajal Ameerikas keelatud.

XX sajandi algul, eriti 30-ndatel ja 40-ndatel, põdes Ameerika „džässipalavikku”. See oli võimas vastukaal Suurele Depressioonile. Üheks eredamaks täheks selle ajastu muusikataevas oli kõhnapoolne prillidega noormees, kes ülioskuslikult juhatas oma orkestrit – vaat et kõigi aegade parimat svingorkestrit. See oli trombonist, helilooja ja arranžeerija Alton Glenn Miller. Tema orkester andis päevas kuni kolm kontserti ja esines raadios. Plaadistati tema poolt kirjutatud ja arranžeeritud „Päikesepaistelise oru serenaad” ja „Kuuvalgus”. Samuti andis väljasõiduvile rong nimega „Chattanooga Choo Choo”.

Teise maailmasõja päevil Glenn Miller teenis USA õhujõududes. 15. detsembril 1944 jäi lennuk, millel ta lendas Suurbritanniast Pariisi, kadunuks. Milleri surnukeha ei leitudki. Alles 1990. aastal sai lai avalikkus teada, et selle lennuki tulistasid La Manche'i kohal ekslikult alla omad – Ameerika raskepommitajad.

Hoolimata vaid neljakümnest eluaastast, mis talle saatuse pooltelada olid määratud, suutis Glenn Miller jäädvustada igavikku sellised heliteosed: „In the Mood” (Heas tujus), „Tuxedo Junction”, „Little Brown Jug” (Väikene pruun kannuke), „Pennsylvania 6-5000”. Ja loomulikult Milleri enda kirjutatud „Moonlight Serenade” (Kuuvalguse serenaad) ning Harry Warreni „Chattanooga Choo Choo” filmist „Päikesepaistelise oru serenaad”. Üldse tehti tema orkestri osavõtul kaks filmi: 1941. aastal „Päikesepaistelise oru serenaad” ning 1942. aastal „Orkestrantide naised”.

Kohutavalt kahju, et ajalehel pole võimalik kaasa anda heli. Usun, et vähegi muusikat armastavate inimeste hulgas ei leidu sellist, keda tolle meistri helitööd ükskõikseks jätaksid.

1953. aastal vändati James Stewartiga peaosas eluloofilm  „Glenn Milleri lugu”. 1955. aastal sai see parima heli eest Oscar auhinnai. Vana vedur nimega Choo-Choo võtab aga veel tänagi aeg-ajalt reisijad peale, teeb „choo-choo“ ning ajab sõites hirmsasti tossu välja, reisijad aga laulavad nagu ühest suust rongirataste rütmis:

Pardon me, boy,
Is that the Chattanooga choo choo?
Track twenty-nine
Boy, you can gimme a shine ...

Jah, oskavad ikkagi ameeriklased inimestes nostalgiat esile kutsuda…

IVARI VEE

Jaga |