Eesti Vabariik loodi sõjatandreil

Peep Kärp,      30. jaanuar 2002


2. veebruaril täitub 82 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. See oli esimene rahvusvaheline dokument, mis aktsepteeris Eesti Vabariigi olemasolu ja suveräänsuse ning rahvusvahelise staatuse.

Rahulepingu sõlmimise algatas NFSV välisasjade rahvakomissar G. Tðitðerin, tehes Eesti Vabariigi Valitsusele 31. augustil 1919 ettepaneku. 14.-16. septembril kohtusid Eesti ja Nõukogude Vene delegatsioonid Pihkvas, ent läbirääkimised katkesid. Eesti Valitsus otsustas 19. novembril läbirääkimisi jätkata. Rahukonverents alustas oma tegevust 5. detsembril Tartus.

Ida-Virumaa ja Petserimaa Venemaa külge

Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe esitas juba 8. detsembril 1919 nõudmise, et tulevane Eesti-Nõukogude Vene riigipiir peab kulgema Kunda-Sonda ja Ranna-Pungerja jõe joonelt üle Peipsi ja sealt edasi mööda praegust Võru maakonna idapiiri. Kogu Ida-Virumaa ning Petserimaa taheti liita Venemaa külge. Nõudmise toetuseks alustasid punaväed kõigil rinnetel pealetungi. Vaenlasel õnnestuski tungida üle külmunud Narva jõe ning vallutada Krivasoo ja Vääska, eesmärgiga jõuda välja Auveresse. Meie vastupealetung algas 17. detsembril ning punavägi löödi ühe päevaga tagasi üle Narva jõe.
17. detsembril 1919 esitas Adolf Joffe meie delegatsioonile uue piirikava, mille järgi tulnuks Eestimaal Petserimaast loobuda. Ka selle nõudmise toetuseks alustas punavägi ägedaid rünnakuid. Vaenlasel oli tol korral kolmekordne ülekaal. Kõik punaväe forsseeritud rünnakud 20.-27.novembril löödi tagasi. Jõululaupäeval, 24. detsembril esines Joffe oma kolmanda piirikavaga: moodustada mõlemale poole Narva jõge 10 versta laiune neutraaltsoon. Mittenõustumise korral ähvardas Joffe rindele tuua kolm uut armeed.
Ka selle nõudmise lükkas meie delegatsioon tagasi. Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska oskas kaitsta Eesti huve suure osavuse ja järjekindlusega, saavutades vastaspoolelt suuri järeleandmisi.

Adolf Joffe loobus neutraaltsooni ideest

Kaalukeeleks läbirääkimistel osutus olukord rinnetel. Eestimaa pinnalt olid punaarmee üksused tolleks ajaks välja löödud. Rindejoon kulges ida pool Narva jõge. Jõulupühade ajal külastasid Narva rinnet ülemjuhataja kindral Laidoner, peaminister Jaan Tõnisson ja Asutava Kogu esimees August Rei. Esimesel jõulupühal ilmus ülemjuhataja käskkiri, milles nõuti, et vaenlase pealetungikatsed tuleb tagasi lüüa, sest ainult siis on võimalik sõlmida meile vastuvõetav vaherahu!
Punaarmee suurrünnak Narva-Jamburgi-Oudova joonel algas 28. detsembril 1919 ja kestis kaks päeva. Meie kaitsest läbi murda ei suudetud. Rahukonverentsil loobus Adolf Joffe oma neutraaltsooni loomise ideest.
31. detsembri õhtul kirjutati alla vaherahukokkuleppele, milles aktsepteeriti Eestipoolsed piiri- ja sõjaliste tagatiste nõudmised.
Ülemjuhataja 1. jaanuari käskkirjaga lõpetati sõjategevus Eesti-Nõukogude Vene rinnetel alates 3. jaanuarist kell 10.30. Rahuläbirääkimised kestsid veel kuu aega.
2. veebruari südaööl, kell 00.45 kirjutasid rahulepingule alla Vene NFSV poolt Adolf Joffe ja Sidor Gukovski, Eesti Vabariigi nimel välisminister Jaan Poska, Ants Piip, Aleksander Püümann, Julius Seljamaa ja Jaan Soots. Samal päeval tunnustas Vene NFSV Eesti Vabariiki de jure ja de facto. Soome tegi seda 7. juulil 1920, lääneriikide tunnustus järgnes 26. jaanuaril 1921. USA oma 28. juulil 1922. Rahvasteliidu liikmeks võeti Eesti 22. septembril 1921.
Vabadussõja lahinguväljadel kätte võidetud iseseisvus nõudis meie rahvalt 3588 ohvrit, haavata sai 13 775 sõdurit.
Lepingus fikseeriti Eesti-Nõukogude Vene riigipiir, Eesti riiklik suveräänsus "igaveseks ajaks", samuti hulk venepoolseid kohustusi, nagu näiteks Eestile antav reparatsioon 15 miljonit rubla kullas ja miljon dessatiini metsa. Kuld anti tõepoolest Eesti Vabariigile üle, mets jäi aga tohutute kauguste tõttu saamata.

Leninile ei meeldinud Tartu rahuleping

Seda kommenteerides ütles ta: "Meie tegime palju järeleandmisi. Aga meie ei taha tööliste ja talupoegade verd valada maatüki pärast, mis pealegi pole käest antud jäädavalt. Varsti pannakse Eestis maksma nõukogude võim ja siis teeme uue rahulepingu…"
Lenin ei jõudnud oma anastamisplaane realiseerida, seda tegi Stalin. Juba 1. detsembril 1924 lavastas Kreml oma "viienda kolonniga" Tallinnas "Eesti töötava rahva ülestõusu", mis veel samal päeval maha suruti. Ent 15 aastat hiljem õnnestus Stalinil Molotov-Ribbentropi pakti alusel okupeerida Balti riigid ja liita need kommunistliku impeeriumi koosseisu. See oli Tartu rahulepingu otsene rikkumine. See jätkus ka 1944.aastal, mil NL Ülemnõukogu 23. augusti ja 21. novembri seadustega liideti Petserimaa ja Narva jõe tagune ala NFSV koosseisu.
Ka tänane Venemaa ei tunnusta Tartu rahulepingut ega selles fikseeritud riigipiiri. Ühepoolselt demarkeeriti Eesti maismaapiiriks 1944. aastal
väljakujunenud majanduspiir. Idanaaber pole soostunud piirilepingu sõlmimise ega selle ratifitseerimisega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)