Tänusõnad 4-päevase töönädala asjus

Minulgi oleks põhjust endale lisaks palgale ka pension tasku panna, kahjuks aga nii mõelda ei ole ühele tõelisele eestimaalasele kohane. Minuealised on need, kes said töötada nõukogude ajal ja me andsime ka ilmselt suurima panuse sellesse, et Eesti sai taas iseseisvaks, ja mulle ei ole ükskõik, kuidas elu siin edasi kulgeb.

Olen nõus kommenteerijaga, kes väidab, et eluiga, eriti meeste puhul, on suhteliselt lühike, millega seoses ma pakungi välja neljapäevase töönädala - et taastumisaeg kahe töönädala vahel oleks kolm päeva ja inimeste täisväärtuslikult töötatud tööpäevade arv ei lõpeks 60-aastaselt, vaid kestaks vähemalt 70. eluaastani.

Minu artikli kommenteerija väidab, et niigi töötavad inimesed ka pensionil olles edasi, sest pension ei võimalda inimväärset äraelamist. Olen sellega täielikult nõus ja lisan, et pensionäride arv (kui me tahame endiselt 63-aastaselt pensionile minna) kasvab määrani, millal me ei suuda enam ka senist pensioni maksta ja üha kasvav inflatsioon sööb raha reaalset ostuvõimet üha vähemaks.

Kahe käega toetan kriitikat selles osas, et parempoolne valitsus on jätnud rahva mured unarusse ning asunud välispankade ja ettevõtjate teenistusse. Samas tuleb tõele au anda, et isegi mõningad eesti ettevõtjad on asunud, nagu meil öeldakse, lihtrahva poolele ja toetavad astmelist tulumaksu ning ettevõtete tulumaksu kehtestamist.

Seega olen siiski kommenteerijatega paljudes punktides üksmeelel.

Neljapäevane töönädal, kui selle teema juurde tagasi tulla, on eeskätt vajalik just noortele, sest haigestumine noorte ja keskealiste hulgas on siiski lubamatult suur ning peamiselt on haigeks jäämised põhjustatud stressist ja murest homse päeva ees. Töötamine massiliselt kodust eemal, kas siis teistes linnades või välismaal, jätab lapsed unarusse ja sellest tulenevad probleemid annavad juba tunda.

Kahjuks on kogu Euroopa majandus languses ja tööpuudus kasvab, millest tulenevad ka kasvavad välismaal konfliktid kohalike töötajate ja eestlaste vahel, kuna meie oleme nõus madala palgaga töötama ja lööme nende palgad alla. Samas on meie tööandjad hakanud häälekalt nõudma, et valitsus lubaks tuua sisse odavamat tööjõudu, näiteks endise SRÜ riikidest, kuna väidetavalt meil kvaliteetset tööjõudu ei ole piisaval määral.

Suurte ettevõtete ja võimsate ametiühingute puudumine ei võimalda töölistel efektiivselt oma õiguste eest seista. Tulemuseks on see, et meil on Euroopa hindade taseme juures palgad mitmeid kordi madalamad, mis ei võimalda meil inimväärset elamist ja soodustab tööjõulise elanikkonna lahkumist riigist.

Kindlasti ei pea idee neljapäevasest töönädalast ja pensioniea tõusust külvama vaenu rikaste ja vaesemate, noorte ja vanade, eestlaste ja venelaste vahele, sest Eesti ühiskond on niigi vastuoludest lõhestatud. Eesti ühiskonna suurim probleem täna ja lähiaegadel on suur inimeste väljaränne maalt linnadesse ja ennekõike välismaale. Ära lähevad eeskätt noored ja tööjõulised, ning täna võib veel loota, et nad tulevad tagasi. Juhul kui aga tööjõulise elanikkonna hulk väheneb alla kriitilise piiri, kes teenib siis toetusi ja pensione nendele, kes endaga toime ei tule?

Ühtlasi tahaksin tänastele rikastele tuletada meelde, et nende rikkusele pani aluse ikkagi iseseisev Eesti, mille me võitlesime kätte kõik eestimaalased ühes koos - seistes õlg-õla kõrval Balti ketis ja Toompead kaitstes.

Säilitagem Eesti riik ja kultuur kõik üheskoos! Head kaasamõtlemist!

Ma ei ole sadist ega pensionäride suhtes vaenulik. Olen lihtne eestlane, kes tahab, et ka edaspidi sellel maalapil, mida kutsutakse Eestimaaks, kõlaks kaunis eesti keel ja püsiks eesti meel. Jõudu meile kõigile selleks ja ikka rõõmsat meelt!

AAVO VÄÄN, pensionieelik

Jaga |