14. juuni - leinapäev

08. juuni 2005


Kalevi pärandus
Kaljurand ja vaba meri, niidud, mäed ja metsasalud,
Järvi, maid, kus kuldas päikselõim.
Siia Kalev kodu rajas, Linda koldes süütas halud,
Alguse sai eesti rahva hõim.

Nende sõnadega algab Murtud Rukkilille Ühingu tunnuslaul. Eestlane on ikka unistanud oma kodust ja rukkipõllust. Läbi aegade on võõrsilt tulnud vägivallatsejad üritanud seda unistust põrmustada, meie kodusid põletades ja rüüstates. Me pole just tihti saanud väita: "Mu kodu on mu kindlus." Kuid ikka ja jälle on eestlased kõike trotsides oma kodu taastanud või uuesti ehitanud.
Ka kodu vajab kaitset, nagu me isegi. Nii ajaloosündmuste kui isikute mälestuseks on meil palju mälestusmärke, jagatud tunnustusi ja aumärke. Ühing tahab jäädvustada mälestust ka eesti kodust, sest kodust algab kõik. Kodu on koht, kust ema saadab pereliikmeid teele ja kodulävel seistes ootab ta neid tagasi. Need kaks on lahutamatud. Austame Kalevi pärandust ja hoiame eesti kodu.
Enno Uibo
Murtud Rukkilille Ühingu esimees

Küüditamine – tavavõte Vene riigi arsenalis
Liivi sõjas, pärast pikemaid nõupidamisi rae, kodanikkonna ja piiskopi vahel, alistus Tartu 18. juulil 1560. aastal linna piiranud tsaar Ivan Julma väejuhi Pjotr Shuiski vene vägedele.
Tartu linnale, selle kodanikele, raele, gildidele ja tsunftidele lubati kindlustada senised õigused ja kohustused. Piiskop Hermannile lubati eluaegseks kasutamiseks Kärkna klooster, kuid kuu aega hiljem küüditati piiskop Venemaale, kus ta suri 1563. aastal.
Oktoobrikuus küüditati Tartu elanikke Pihkvasse, kuid toodi peatselt tagasi.
9. juulil 1565. aastal küüditati Vene tsaari Ivan IV käsul Tartu saksa soost kodanikud Venemaale, kust neil aastail 1569–1570 lubati tagasi tulla. Palju neist aga sealmail suri, pole teada.
Eesti elanikele polnud mingit vahet, kas käsu küüditada andis tsaar Ivan IV aastail 1560 ning 1563 või kompartei esimees Stalin aastail 1941 ning 1949. Vahe oli vaid proportsioonides.
Ralf R. Parve

Meie piina pigistused kostku kustumata!
Ma pöördun teie poole, ellujäänud vangid ja küüditatud, Siberis sündinud lapsed, kõigi hukkunute omaksed. Ärge lahkuge siit ilmast jälgi jätmata! See, mida nõukogude võim meiega tegi, ei olnud pime juhus, vaid ettekavatsetud rahvusmõrv.
Memento raamatutes on kümnete tuhandete ohvrite nimed, ka teie nimed. Kas on mainitud kõrgete käsuandjate nimesid, kes ohvreid välja valisid ja rahvusmõrva toime panna aitasid, ei ole?!
Enne kui on hilja, pange kirja nende nimed, kes teile või teie omastele Siberi-teed sillutasid, kuhu paljud jäidki. Kui teie ise ei suuda seda teha, siis paluge kirjaoskajat inimest, kes teie mälestused kirja paneb. Veel parem on, kui lasete enne kirja panna ja siis loete kirjutatu lindile. Sellest, mida olete kirja pannud, tehke koopiad, et neid hävitada ei saaks, sest praegugi käib sõda surnutega ja ajaloo võltsimine.
Alfred Käärmann
Venemaal vangis aastatel 1952–1967

Murtud Rukkilille Ühing korraldab 14. juunil juuniküüditamise aastapäeva tähistamiseks Vanemuise teatris
konverentsi „Rõhutud Aegade Päev"
Üritus algab kell 10.00 pärja panekuga Riia tänaval.
Kõigi osalejate vahel, kes täidavad küsitluslehe, loositakse välja sanatooriumituusik Pärnusse.
Lisainfo telefonidel
53 853 941 Enno Uibo
56 494 021 Elli Kann

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)