Vene teema Eesti meedias

Jaan Kaplinski  loos  "Eesti ja  Eurussia" (EPL 9.9.2009) jõudis tark mees järeldusele, et Eesti  otsib USA-lt asjatult toetust oma  venevastasele retoorikale ja et selle asemel oleks sootuks targem teha koostööd Saksamaaga. See aitaks ühtlasi siluda suhteid Venemaaga.

Ilmar  Raag aga  püüab („Venemaa mõistmise võimalusest (enne hukkamõistu)", EPL 12.9.2009) lugejale selgeks teha,  et  objektiivse geograafilise  paratamatusena  on Eesti igavesti Venemaa sõjalises perimeetris  ja konfrontatsiooni asemel peaksime  tegema koostööd nende venelastega, "keda me ei ole oma nõmeda põlgusega veel  oma vaenlasteks muutnud".  

Nende  lugude põhjal  tekkis korraks tunne, nagu võiks Eesti meedia tõepoolest loobuda  oma ühekülgsest teemakäsitlusest ja asuda kaine arutelu teele. Paraku oli see hetk väga üürike, sest küllap taipasid  isamaalised niiditõmbajad kiiresti, et selline käsitlus võiks muu hulgas õigustada  ka Tallinna linnapea Edgar Savisaare hiljutist  Moskva-visiiti.

Totruse musternäide

Reaktsioon "kõrgemalt poolt"  antud suunistele oli välkkiire. Juba  14. septembril avaldas EPL toimetaja Heiki Suurkase  kirjutise  "Sudeedivenelased  ja kohalik gauleiter", milles üllitatud paralleele võib ühest küljest  liigitada ülimate nõmeduste hulka ja teisest küljest ülimate solvangute kategooriasse. See, kas Venemaa  liidri Vladimir Putini teod  annavad  piisavalt põhjust  teda  Hitleriga võrdsustada,  jäägu Suurkase südametunnistusele.  Koomiline on selle juures vaid see, et ka vene  marurahvuslased  hakkavad siis, kui  argumente kipub väheks jääma,  Ansipi pildile vuntsikesi ja viltust juuksetukka juurde joonistama. Paraku pole Putini alavääristamine seekord Suurkase peaeesmärk. Ta püüab leida paralleele  Teise maailmasõja eel toimunud Sudeedimaa  liitmises Saksamaaga  ja Eestis praegu toimuvas, osundades, et  tookord  tõusis sudeedisakslaste  liidriks "pooleldi tšehh, pooleldi sakslane  Konrad Henlein",  tänapäeva Eestis  aga pürib "sudeedivenelaste" liidriks  Edgar  Savisaar. Siin on mõistagi varjatud vihje ka  Savisaare päritolule, milles viimasel ajal pole enam eriti  viitsitud urgitseda. 

See, et Savisaare tegevus  seatakse ühele pulgale Rubiksi (Läti) ja Paksase (Leedu) omaga ning  teda nimetatakse otsesõnu "Putini  gauleiteriks", on mõistagi räige solvang. Suurkase argumendid on sedavõrd lapsikud, et nendega  väidelda tundub alandav. Ometi ei saa siinkohal märkimata jätta, et  kui Edgar Savisaare eesmärgiks oleks Eesti venelastele maha müüa, siis miks oli tal vaja kulutada oma parimad aastad vastupidise protsessi teokstegemisele. Samas teab Suurkask väga hästi seda,  et Sudeedimaa  allaneelamisele andsid  oma õnnistuse just need riigid, kes on Eesti tänased suurimad sõbrad.

Vigade parandus

Küllap taibati meie peavoolumeediat suunavates tagatubades  aga kiiresti, et seekord oli autor  "paavstim kui paavst ise", lisades  pildile  värve liiga paksult ja valesse kohta. Seepärast telliti paarilt  osavamalt sulesepalt  kiiruga uued lood, mis peaksid olema  tasakaalukamad ja enam argumenteeritud.

Neist esimene, Kaarel Tarandi "Dogmatismi kütkes" ilmus EPL-is  juba järgmisel päeval, 15. septembril. Tema loo põhisõnum seisnes selles, et Venemaal toimuvad demograafilised protsessid viitavad: venelased jäävat peagi oma kodumaal vähemusse  ning  ülemvõimu saavat islamiusulised. Seetõttu polevat mingit mõtet panustada Venemaaga suhete parandamisse, vaid targem on oodata, kuni Venemaa  kui impeerium iseenesest  laguneb. Ka polevat mingit mõtet teha koostööd Venemaa loodeoblastitega, et sinna investeerida või oma kaupu müüa, kuna seal on rahvastiku vähenemine veelgi kiirem. Kuna mul puuduvad, erinevalt Tarandist, vastavad statistilised andmed, siis ei saa ma tema rahvastikumuutustega seotud väiteid  vaidlustada.

Kas oli aga Tarandi poolt soliidne maha vaikida see, et Loode-Venemaal  asub ka maailmalinn Peterburi,  mis on ajaloos mänginud Eesti jaoks väga tähtsat nii kultuurilist kui ka majanduslikku rolli. Või arvab Tarand tõsimeeli, et see suurlinn  kaob varsti olematusse?

Paraku osutus Kaarel Tarandi lugu liiga neutraalseks, kuna seal ei maalitud  kordagi  Edgar Savisaarest nimelist tonti. Seda tühikut pidi täitma lugu Igor Gräzini sulest 16. septembri Õhtulehes. Gräzin  võtab arvustada Savisaare öeldut, et  ta ei kavatse hakata vaidlustama  Nürnbergis antud hinnangut Teisele maailmasõjale. Gräzini väitel tuleks seda aga tingimata teha, kuna Nürnbergi protsessil  mõisteti süüdi ja hukati ainult need  kõrged natsid,  kes ei olnud nõus tunnistama, et  Nõukogude Liit polnud süüdi Teise maailmasõja  vallapäästmises. Need, kes seda tegid, mõisteti aga õigeks.

Sellest jääb mulje, nagu  toimunuks  Nürnbergi protsess  kusagil Venemaal umbes  samamoodi nagu seal  mõisteti süüdi ja hukati   eesti  "kodanlikke natsionaliste". Paraku oli ju ikkagi tegemist rahvusvahelise tribunaliga, kus õigust mõistsid ka  meie tänaste partnerriikide  ja toonase  NSV Liidu liitlaste juristid.

Lõpetuseks. Kui Igor Gräzin  on oma väidetes nii kindel, siis miks pole ta tänini esitanud apellatsiooni  Jodli, Keiteli ja Ribbentropi postuumseks rehabiliteerimiseks ning Pauluse ja Guderiani  süüdimõistmiseks?

ENDEL RIHVK, vaatleja

[fotoallkiri] Mailis Repsi hinnangul Eesti Rahvusringhäälingu Moskva-korrespondent Krister Paris kajastas Tallinna linnapea Edgar Savisaare Moskva-visiiti hästi. Parise reportaaži kaudu said vaatajad teada visiidi peamisest eesmärgist - selleks oli kahepoolsete heanaaberlike ja majanduslike suhete loomine. Paraku järgis aga suur osa Eesti trükimeediast Mart Laari ja Andres Herkeli „isamaalist" pahatahtlikku suhtumist.

Jaga |