HARJU TÄNAVA ERI: Tallinna linnapea Jüri Ratase kõne

29. märts 2006


Tallinna linnavolikogus 23. märtsil 2006.
---------------------------------------------------------------

19 aastat lahendust oodanud Harju tänava küsimuses hakkas mingi lõplik selginemine koitma üsna lühikest aega tagasi. Olen endiselt veendunud, et tänaseks astutud sammud on olnud ainuõiged ja ainumõeldavad.
Mind ootab tõenäoliselt ees umbusaldusavaldus ja -hääletus. Olen täna siin, et rääkida Harju tänava vaidluse tagamaad selgeks nii, et iga põlvepikkune poisike aru saaks, sest tänased põlvepikkused poisikesed ongi need, kelle nimel me peame lõpuks otsuse langetama.

Kellele umbusaldust avaldada?

Tõele au andes ei mõista ma, keda mõned meie hulgast õigupoolest täna umbusaldada tahavad, kui esitatava avalduse ajendiks on Harju tänava saatus.
Tuletan meelde, et opositsiooni arvamust ei kuulnud me tänavuse eelarve kohta, mis Harju tänava küsimuse lahendust ette nägi. Pole teada, mida arvas opositsioon jutuks oleva maa-ala lepingu projekti kohta – kuigi sellegi kinnitas volikogu.
Pole keeruline loetleda rida olulisi küsimusi, mille suhtes me opositsiooni arvamust ei ole kuulnud. Palju keerulisem oleks leida ainuski põhimõtteline otsus, mille suhtes linnavolikogu opositsioon oleks kujundanud seisukoha.

Kui veelkord, siis veelkord!

Ametisse astudes andsin sõna, et Harju tänava küsimuses ei tehta otsuseid, kuulamata inimesi, kelle sõnal Tallinna vanalinnas toimuva kohta on kaalu. Lahendust, sellisel kujul, nagu me pakume, on toetanud Enn Soosaar, Jüri Kuuskemaa, Tiina Mägi, Jaan Tamm, professor Juhan Maiste ja paljud teised. Toetust on avaldanud Muinsuskaitse Selts.
Tembeldagu opositsioon kõike pealegi keskerakondlikuks – kes oskab poliitilisest püssipaugutamisest üle olla, see näeb laiemat konsensust, millele ettepandu toetub.
Harju tänava tragöödia on 62-aastase ajalooga. Varemed kaevati välja 19 aastat tagasi.
Kas meil pole piinlik, et teeme oma linnasüdames Teise maailmasõjaga lõpparvet alles nüüd? Kuidas me seda oma lastele põhjendame? Mis vastuse neile anname, kui nad peaks selle kohta küsima.
Mina tahaks küsida: kui paljud meie seast üldse oskavad vastata küsimusele – mis on sõda?
Ja ometi nimetab minust mitte väga palju väärikamas eas volikogu opositsioonisaadik praegust edasiminekukava stalinistlike kuritööde tagajärgede põlistamiseks. Kas ta ka teab, millest ta räägib?
1944. aasta 9. märtsi sündmused puudutasid otseselt või kaudselt peaaegu kõiki Tallinna elanikke. Kas nende sündmuste meelespidamine saab üldse olla "erakondlik asi"? Tuleb välja, et saab.
Tuletan meelde, et 2004. aasta suvel eraldas toonane linnapea Edgar Savisaar reservfondist miljon krooni, et rajada märtsipommitamises hukkunuile mälestusmärk Siselinna kalmistule. 2005. aasta alguses see sinna ka rajati.
Kes ei tea, siis ajutise mälestusmärgina püstitatud puust rist oli seal enne seda seisnud ühtekokku kümme aastat! Ja nüüd leiab mõni mehikene veel õigust nõuda 19 aastat varemeis seisnud Harju tänava korrastamist edasi lükata. Piinlik ettepanek!
Keskerakond on tõepoolest seisnud selle eest, et Harju tänava küsimus leiaks lahenduse. Aga me ei ole selle eest seisnud üksinda.
Lisaks ülalmainitud väärikatele inimestele on oma otsuse Harju tänava tuleviku suhtes langetanud ka Tallinna rahvas. Tõsi, toonasest küsitlusest võttis osa 7643 inimest, mis on siiski enam inimesi, kui oli neid, kes 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel mõõdukate eest hääle andsid.
7643 inimest, armsad kolleegid, on 7643 korda rohkem inimesi kui üks Hannes Rumm või üks Keit Pentus või üks kestahes.

Kas hind on õige?

Mõned aastad tagasi saatis linn Harju tänava maaomanikele kirja, kus tegi ettepaneku vahetuseks, pakkudes Harju tänava kruntide vastu kolme maatükki Lasnamäel. Vahepealsel ajal on Lasnamäe väärtus tervikuna tõusnud.
Tallinna pakkumine oli selle tegemise ajahetkel vägagi mõistlik. Täna on samad vahetuseks pakutud maatükid müügis ning nende eest loodab linn saada kokku üle 330 miljoni krooni väärtuses tulu. Üle kahe korra enam kui 150 miljonit krooni, üle nelja korra enam kui 74 miljonit krooni.
Uues valguses ei tundunud enam mõistlik vahetada maad maa vastu. Seda arvesse võttes tegime Harju tänava maaomanikele uue pakkumise, mis tõusnud maahindu arvesse võttes oli poole võrra odavam kui esialgne pakkumine.
Kuidas võib meid süüdistada priiskamises?
Üha selgemaks on saanud, et linna arengut takistavaks teguriks on see, et linn omab vaid tühist 9-protsendist osa Tallinna territooriumist. Tallinn pole Tallinna pärisperemees.

Ka seda arvesse võttes on maa ost palju otstarbekam kui selle vahetus. Kolleegid Reformierakonnast küllap nõustuvad, et raha on asjade universaalne ekvivalent. Mina tahaks neilt aga küsida, mis asjaoludel on Harju tänava küsimuse lahendamine meie hoovis, kui nende kinnisvaratarkpead on linna planeerimise eesotsas olnud 1999. aastast.
Ma loodan, et härra Peep Aaviksool ja proua Ülle Rajasalul on sellele küsimusele vastus, ja ma loodan, et me kunagi kuuleme seda.

Lubage tõmmata paralleel erasektoriga. Tallinna üks edukamaid ja nutikamaid kinnisvarabüroosid Arco Vara omandas hiljuti 251 miljoni krooni eest endise lõbustuspargi kinnistu, mille väärtust eksperdid hindasid 38 miljoni kroonisena. Pole kuulda, et ettevõtte nõukogu oleks juhatust selle pärast umbusaldamas.
Rääkides veel eksperthinnanguist: hiljuti õnnestus linnal müüa 30 miljoni krooni eest Pikk tänav 53/55 korteriomandeid, mille väärtust eksperdid olid hinnanud 17 miljonile kroonile.
Esimesel juhul "eksisid" eksperdid seitsmekordselt, teisel korral kahekordselt.
Lihtne tõde on see, et üldreeglina ei ole eksperthinnang ja turul toimunud müügitehingu lõpphind üks ja seesama. Müügihind on sagedamini kõrgem kui madalam.

Miks haljasala?

Sest me teame väga hästi, et Harju tänava küsimuses on algatatud detailplaneering, mille kohta kohus on ütelnud, et see tuleb lõpuni menetleda. Ma hoiatan, et venitamistaktika võib viia tänava täisehitamisele, kusjuures mõistetavalt laiutaksid venitajad siis käsi ja viitaks abitult kohtuotsusele.

Hoonestamine ei olekski nii halb variant, kui selle osas valitseks ühiskondlik konsensus. Kuid seda ei ole! Meelestatus kaldub hoopis haljasala poole! Ka siin saalis, ka teie endi ridades.
Räägitud on ka võimalusest hoonestamisel taastada Harju tänav tema ajaloolisel kujul. Vaadakem näkku tõsiasjale, et see on võimatu.
Ajalooline Harju tänav hukkus 1944. aasta märtsi kuus ja seda ei ole võimalik enam tagasi tuua. Ma kahtlustan, et mõnedki "ajaloolise hoonestuse" eest seisjad mahitavad vanalinna veel üht burgeriputkat, venda nendele, millised seisavad Viru tänava alguses.
Mul on keeruline kommenteerida absurdseid väiteid nagu ajaks Keskerakond Harju tänaval mingit kinnisvaraäri.

Meenutagem nende kummutamise asemel palju lähemasse ajalukku kuuluvat tõsiasja, et ärihuvide eest on siin linnas seisnud ikka pigem Reformierakond kui Keskerakond.
Mulle meenuvad paari aasta tagused vaidlused Rävala puiestee läbimurde rajamise ümber, kus Reformierakond taotles Süda tänava ääres olevate elamute lammutamist ning hõlmikpuu mahavõtmist. See läbimurre oleks olnud kuldne kingitus ärimeestele, kes olid endale Rävala puiestee ääres kinnistud omandanud.
Tagatipuks pandi siis ette maha müüa kunagise Tallinna linnapea ning Eesti ajaloo vaieldamatu suurkuju Jaan Poska maja Poska tänavas.
Õnneks ei saanud need kavatsused kunagi teoks, ning Jaan Poska maja saatus on kujunenud teiseks – linn on ette näinud 4,5 miljonit krooni selle kordategemiseks.

Sallivust ja koostööd!

Sallivust ning koostööd sooviksid nii paljud meie seast kui ka tallinlased rohkem näha.
Täna aga valitsevad teised meeleolud. Ärategemishimu on nii suur, et linnavalitsusele tahetakse umbusaldust avaldada, toetudes eksperthinnangut käsitlevale dokumendile. Lugegem siis seda paberit tähelepanelikult.
Kuidas küll on seni mööda vaadatud tõsiasjast, et see on koostatud võrdlemaks Harju tänava hindu hindadega Pronksi ja Kollases tänavas.
Iga elementaarselt Tallinna tänavaplaani tundev inimene oskaks sellest välja lugeda, et võrreldud on siga ja kägu. Vaja on seda dokumenti kõrvutada linna kaardiga ning veenduda võrdluse sobimatuses. Kuid süüdi pole ekspert. Harju tänav on nii unikaalne, et seda ei saagi millegagi võrrelda.

Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Meie kõigi ühiseks kohustuseks on seda kaitsta nii ülbuse kui ka ükskõiksuse eest. Hetkel aga on mõlemad ta kallal.

Oma nädalaalguse artiklis Postimehes tunnistab Keit Pentus otsesõnu, et räigeid süüdistusi sunnivad esitama Riigikogu valimised 2007. aastal. Niipalju siis all-linna asjade ja riigi asjade lahushoidmisest Reformierakonnas!
Ma ei tahaks hinnanguid anda teiste erakondade sisesele tööjaotusele, kuid tahaks sellegipoolest väljendada imestust selle üle, kuidas Reformierakond oma lausa naeruväärset kaebust saatis kohtusse sisse andma oma noorliikme, Reformierakonna noorte tubli välissekretäri Mihkel Rääki.
Küllap ei anna too noormees endale aru, millise kummastava ja samas ohtliku pretsedendi ta sellega lõi. Kujutlegem nüüd, et samasuguse laest võetud argumendiga minnakse seiskama Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi juhitava valitsuse tegevust, esinedes kaebusega, et väga austatud härra vabariigi peaministri juhtimisel koostatud eelarve rikub kellegi õrnu tundeid.

Ilusat kevadet teile!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)