Vabariigi sünd ja iseseisvusmanifest 100 aastat tagasi

19. veebruar

Vanematekogu valib erakorralise kõrgeima võimuorgani erivolitustega Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmeteks saavad Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Nende kätte läheb kuni normaalsete olude saabumiseni kogu riiklik võim.

20. veebruar

Saksa väed alustavad Eesti saartelt dessanti mandrile.

21. veebruar

Maanõukogu Vanematekogu kiidab heaks iseseisvusmanifesti teksti, mis on kollektiivne looming ja tugineb varemavaldatud seisukohtadele. Saksa väed sisenevad Haapsallu, kuid teistes linnades püsib võim Eesti omavalitsuste ja üksuste käes.

22. veebruar

Saksa väed hõivavad Valga.

23. veebruar

Pärnus „Endla“ teatri rõdult loeb Maanõukogu liige Hugo Kuusner esmakordselt ette „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“.

24. veebruar

Iseseisvusmanifest loetakse ette Viljandis. Tallinnas Toompeal on heisatud sinimustvalge lipp. Manifesti esimesed eksemplarid kleebitakse seintele ja postidele. Tallinna komandant Konrad Rotschild loeb iseseisvusmanifesti ette Krediidipanga hoone ette kogunenud rahvale. Päästekomitee liikmed annavad viis päevakäsku ning nimetavad ametisse Ajutise Valitsuse.

25. veebruar

Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts loeb manifesti teksti Tallinna Reaalkooli ette kogunenud rahvale. Sama tehakse mitmes kirikus ja koolis. Toimub sõjaväeparaad, kus osalevad Eesti sõjaväelased. Manifest loetakse ette ka Paides. Õhtuks jõuavad Saksa väed Tallinna.

Manifest Eestimaa rahvastele

Eesti Maanõukogu Vanematekogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ on Eesti riigi iseseisvusmanifest. Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus „Endla“ teatri rõdult. Manifesti luges linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele ette Maapäeva pärnulasest saadik Hugo Kuusner. Manifest avaldati 25. veebruaril ajalehes „Teataja“.

„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

 Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma.

 Nüüd on see aeg käes.

 Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.

 Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

 Eestimaa, tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks…“

[fotol]  Iseseisvuse väljakuulutamise tähistamine Pärnus 24. veebruaril 1918 ja „Manifest Eestimaa rahvastele“.

Jaga |