Kelle jalas on kuivad püksid?

TÕNU TALVAR,      08. september 2004



Maalehes avaldamata jäänud lugu

Nüüd on see püsti. Lihula mälestussammas. "Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel," ütleb tahvel sellel sambal. Nii on väikelinna austusavaldusel laiem taust. Eesti vajab seda sammast.

Kuigi Eestile on seda mälestussammast vaja, on sambale ja selle püstitamise eestvõtjale, kohalikule vallavanemale Tiit Madissonile omistatud sihte, mida Lihulas ei taotletud ega teoks ei tehtud.

Valesti mõistetud ja sügavalt solvatud
Otsa tegi lahti peaminister Juhan Parts, kes tembeldas samba rajamise provokatsiooniks ja pullitegemiseks, ajaloo võltsimiseks ja natsismi ülistamiseks. Tema arvates ei peegelda Lihula mälestussammas eesti rahva kannatusi.
Loomulik, et saksa mundris Eesti eest võidelnud, veel elus olevad relvavennad ja seda vormi kandnud meeste omaksed selle jutu peale solvusid. Neil on õigus oodata peaministrilt vabandamist. Ja mitte ainult temalt.
Esiteks ei ole surnute mälestamine kuidagipidi skandaal, kuigi Lihula mälestussammast on sedamoodi serveerida püütud. Surnute mälestamine on omane igale ajavoolu tunnetavale inimesele. Surnute mälestamine on selle samba ainus tõeline eesmärk.
Teiseks ei ole punaväge peatada püüdnud saksa mundris eesti soost mehed ja seda kandes Eesti eest langenute lähedased ilmaski taga nutnud saksa vormi ja saksa relva. See, et Lihula mälestussambal kujutatud sõjamees nimelt neid kannab, on vaid ajalooline tõde. Noil aastail tuli eesti meestel haarata, mis haarata oli. Juunipöördele järgnenud õudused olid veel selgelt meeles. Eestimaale nõukogude võimu löödud rängad haavad veritsesid aina. Eesti mehed saksa mundris ei olnud natsid, nad koguni keeldusid andmast saksa sõjaväe vandetõotust. Taheti vaid ja nimelt ära hoida vihatud punavõimu tagasitulekut. Tõsi, oli ka võimalus võidelda põhjanaabrite juures, kuid soomepoisidki pidid Eestimaad kaitsma lõpuks saksa mundris. Või mindi metsavennaks, kuid nende salku ei saa kahjuks tähenduselt saksa väega sama pulga peale panna. Nagu ka Johan Pitka üksusi.
Kolmandaks puudub Lihula mälestussambal mis tahes natsismi- ja SS-vägede sümboolika ning tekstiski ei ole natsismi ega SS-i ühegi sõnaga meelde tuletatud. Vähe sellest, vallavanem Tiit Madisson hoidus vähimastki, mis oleks andnud samba vastastele asjaliku võimaluse asjast n-ö kinni hakata. Esialgu pidi sammas seisma kohaliku koolimaja ees, kuid lõpuks leiti sellele sobivam koht Lihula uuel surnuaial. Mis veelgi rõhutab surnute mälestamist. Isegi seda peeti silmas, et saksa püstolkuulipilduja kujutis sellel sambal ei sihiks samal surnuaial hiljaaegu Vene saatkonna abiga renoveeritud nõukogude sõdurite mälestussamba poole.

Vaenu külvamata ja hirmu tundmata
Vaenu vajab Eestimaa kõige vähem. Tulles korraks tagasi peaminister Juhan Partsi avalduse juurde, siis minu arvates on hoopis see provokatsioon. Avaldus külvab uut vaenu saksa ja vene poolel sõdinute vahele. Ma ei usu, et nad kunagi suures sõpruses üksteisele kaela langevad, nagu mõned loodavad. Nad ju lasid minu pihta, ütles mulle üks korpusemees. Ta ei unusta seda. Oma asju omaette rahus toimetada tuleks aga mõlemal poolel ometi lasta.
Samal ajal seisab Eestis sadu nõukogude väes surma saanute mälestussambaid, mis kõik Venemaa soovil korda tehakse. Neid ei nimetata skandaalseteks ega provokatsioonilisteks. Kui aga nüüd teine pool Lihulas oma sammast püsti hakkas panema, läks kohe lärm lahti. Selline suhtumine pidigi asjaosalistel hinge täis ajama: miks nemad võivad ja meie ei tohi?
Tegelikult ei hakka mulle sugugi vastu, kui Tallinnas Tõnismäel punaväe mundris sõduri kuju ees langenuid mälestatakse. Igaühel on oma surnud ja igaühel on õigus oma surnuid leinata. Ärgem häirigem leinajaid.
Ainult et võrdset kohtlemist on vaja. Ka minu isa Enn Talvar sõdis saksa mundris. Küll mitte Sinimägedes ega Emajõe ääres, kuid temagi natsiks olemata punavõimu põlates. Paraku ei saa ma oma isa hauale minna, sest ta on maetud liiga kaugele maale. Kuid miks ei tohi mul olla siin, Läänemaal, suvekodu lähedal Lihulas kohta, kuhu isale lilli viia?
Ent mida ütleb Lääs ja mida ütleb Ida, küsivad samba vastased selle peale. Nagu oleks siit manalasse läinute mälestamine ülepea kellegi kõrvalise asi. Hüva, teisigi tuleb arvestada, kuid ainult niipalju, et oma nägu ka alles oleks. Või jäämegi hirmu tundma ja kahele poole koogutama? Lihula sammas on üks samm okupatsiooni lõpetamiseks meis endis, ütles Tiit Madisson.
Ainus arukas tee välisilma vääritimõistmise vääramiseks on teistele ajalooline tõde selgeks teha. Jah, see on raske, kuid pikapeale peaks järjekindel selgitustöö siiski korda minema. Ja mõistagi peab asi kõigepealt isekeskis täiesti selgeks saama. Vastasel korral ei ole mujal midagi rääkida. Nii vihased me omavahel vast siiski ei ole, et sedagi ei suuda.

Rahvas rändab Lihula samba juurde
Lihula mälestussamba avamisele tuli tervelt paar tuhat inimest ja rahva rändamine selle juurde jätkub. Küllap on tulijate seas ka lihtsalt uudishimulikke, sest enne avamist üles keerutatud hüsteerika sünnitas põnevuse. Siiski läheb samba sõnum enamikule korda. Lihula sammas ei tee kangelasi, siin mälestatakse kangelasi.
Lihula sambal on kaks saatust. See kas lõhutakse või jääb püsima.
Esimesel juhul järgitakse Eestis enne meie oma riigi taastamist võimul olnute eeskuju, teisel juhul võidab eneseväärikus. Õige mees ei võitle surnutega. Lugege maakonnalehest Lääne Elu, mida inimesed sambast arvavad. Nad on samba poolt.
Teisele poole kaldub asi siis, kui Tiit Madisson jälle n-ö vastutusele võetakse. Politsei algatas väärteomenetluse. Mõelda vaid – kohalikule konstaablile ei olevat mälestussamba avamisega kaasnevast rahvakogunemisest reeglitekohasel ajal teada antud! Nii otsitud põhjusega ei oleks küll maksnud välja tulla. Kogu Eesti kõmas eesseisvast sündmusest ja politsei ei teadnud?
Väiklus tõstis pead. Kaitseliitlastel keelati vormi kandes samba avamisele minna, Kaitseliidu kateldes sõjameestele suppi keeta ja nendele Kaitseliidu termostes juua tuua.
Esimesed ähvardusedki mälestussammas ära hävitada olid kärmed tulema. Vastuseks lubas vastaspool, et kui Lihula sambaga peaks midagi juhtuma, ootab sama saatus Tõnismäe sõdurit. Kas eestlaste vahel vaenu õhutajad seda vajavadki?
Tiit Madissoni püksid jäid Lihula mälestussamba loos igatahes kuivaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)