Varjatud mängud Balti Assambleega

TOOMAS ALATALU,      24. märts 2004


Läinud nädala lõpul sõitsid Res Publica ja Reformierakonna tegelased külla naaberriikidesse, tutvustamaks Riigikogu seinte vahel sündinud dokumenti, mis pakkus Balti Assamblee reorganiseerimise sildi all selle sisulist kaotamist.

Tegemist on tublisti muutunud dokumendiga, sest selle esimene variant, mis oli aluseks suurt kõmu tekitanud Postimehe 10. märtsi juhtkirjale, nägi tõesti otsesõnu ette Balti Assamblee likvideerimist. N-ö viimane ehk kolmas variant kannab küll märget "projekt" ja selles on juttu ka Balti Assambleest, millel on väidetavalt kuus liiget igast parlamendist. Paraku on organisatsioon ise kadunud, sest Balti Assambleel pole enam komisjone, nende asemel mainitakse lihtsalt rahvusparlamentide (alalisi) komisjone, pole fraktsioone, kusjuures dokumendi algvariant nägi ette ka Balti Assamblee sekretariaadi laialisaatmist, mis Riigikogu opositsiooni nõudmisel asendati selle töö reorganiseerimise mainimisega.
Samas söandab dokument kavandada kolme Balti parlamendi ühisavalduste tegemist, mis paneb vaid pead vangutama, sest sellega ei saanud hakkama ei Eesti, Läti ja Leedu viimased ülemnõukogud ega Riigikogu, Saeima ja Seimas.
Ühisvalduste tegemisega nägi kõva vaeva ka Balti Assamblee, kus igat riiki esindab 20 parlamendiliiget. Nüüd siis ollakse kindlad, et selle teevad ära 100 + 101 + 141 rahvaasemikku - igale vähegi juhtimist jagavale isikule on selge, et sääraste eesmärkide seadmine tähendab tegelikult varjatud ettepanekut Balti Assamblee kui Balti riikide koostööinstitutsioon likvideerida.
Võib muidugi arvata, et loodetakse Riigikogus kehtestatud korrale, mille järgi võib selle nimel otsuseid teha ka kolm Riigikogu liiget (ülalmainitud kuue liikme all mõistetakse tegelikult kolme põhi- ja kolme asendusliiget), ent Saeima ja Seimas pole niisugust demokraatia ahistamist omaks võtnud - seal langetab otsuseid ikkagi iga komisjoni absoluutne enamus.

Balti riikide koostöö ei meeldi kõigile

Balti Assamblee laialisaatmise katsetega alustas Reformierakond veel aastatel 1997-1998. Praegune katse on kolmas ja sedapuhku kahasse Res Publicaga.
Väliskomisjonis toimunud arutelul seisid antud kavale kindlalt vastu Keskfraktsioon ja Isamaaliit, ent meist sõideti lihtsalt üle. Hea seegi, et dokumendist jäid välja mitmed "tarkused", kuid kuna meie ettepanekuid arvestati vaid valikuliselt, võib arvata, et need, kellele projekti näidati, said salamahti muiata.
Minu arvates seisab projekti sõnum juba esimese lauses, mis mainib Balti Assamblee loomist "1990ndate alguses", justkui poleks teada, et vastav otsus langetati 8. novembril 1991. a. Kui juba ei teata organisatsiooni sünnipäeva, siis pole seda vajagi. Ootamatu hämamine mitme aasta numbriga (pealegi valikuliselt) peab kõrvalolijale jätma mulje, et me ei tea antud organisatsioonist pea midagi, mis mõistagi - nagu ka kilgatused selle tühikäigul käimisest - ei vasta tõele.
Samas on muidugi fakt, et Balti riikide koostöö ei meeldi mõnedele välisriikidele ja kohalikele poliitikutele - nii oli seis enne sõda ja on ka praegu ning kõik on sõltunud sellest, kes parasjagu suutis poliitikat teha.
Jättes kõrvale Konstantin Pätsi Balti koostööle saatuslikud vangerdused (1925. aastast peale), tasub meenutada Eesti Ülemnõukogu raskusi oma esindajate saatmisega 1. detsembriks 1990. a Vilniusse kokkukutsutud nõupidamisele. Pole raske märgata teatud järjekindlust - tegelased, kes blokeerisid ülemnõukogulaste sõitu Leetu (Eesti osalus oli kõige väiksem), jätkasid samas vaimus ka Riigikogus jne.

Kas teiste organisatsioon on parem?

Laias laastus võttes on olukord üsna kummaline, sest Euroopa on täis kõikvõimalikke regionaalseid organisatsioone, ka geopoliitiliselt tundlikes kohtades, ja Euroopa Liidus kehtib selge regionaalse lähenemise printsiip. Ometi pole ükski teine regionaalne organisatsioon tänaseni teatanud oma kavatsusest laiali minna, millele muide räägib vastu Balti Assamblee laialisaatjate idee Eesti, Läti ja Leedu astumisest Põhjamaade Nõukogusse, mis ju samuti on regionaalne organisatsioon!? Oma regionaalne organisatsioon ei kõlba, kuid teise regionaalsesse organisatsiooni läheksime küll!?
Tagatipuks on seis üsna ähmane, sest Põhjamaade Nõukogu arutas pärast kaks aastat kestnud diskussiooni läbirääkimiste alustamisest Balti riikidega nende võimalikuks liitumiseks Põhjamaade Nõukoguga, ent lükkas vastava ettepaneku selge ülekaaluga tagasi (7.11.2000). Muuhulgas põhjendati äraütlemist suurte struktuursete muudatustega organisatsiooni tegevuses, mida laienemisel tuleks teha.
Põhjamaade Nõukogu tekkelugu oli analoogne Balti Assamblee omale - algul parlamentaarne koostöö (1952), mida hiljem (1971) täiendas valitsustevaheline koostöö. Kuna Eesti võimukoalitsiooni projekt näeb ikkagi ette Balti riikide liitumist Põhjamaade Nõukoguga, siis peaks Balti Assamblee võimalik reorganiseerimine silmas pidama just Põhjamaade Nõukogu struktuuri (mida Balti Assamblee tänane struktuur ka on), ent mitte sellest radikaalset eemaldumist ja tühikäigul töötamist (nagu projektis kirjas).

Balti Assamblee tekkis kui ühislooming

Pole kahtlustki selles, et Balti Assamblee töö vajab ajakohastamist ja uut hingamist, mida saavad anda ainult juhid, kes ise on huvitatud organisatsiooni olemasolust. Balti Assamblee liigsest suurusest on räägitud juba kümme aastat, kuid selle asemel et seda kahandada, vähendati hoopiski kooskäimisi, mis - nagu karta võis - kahandas järsult organisatsiooni töövõimet, ent mitte sellele tehtavaid kulutusi.
Balti Assamblee teket tuleb pidada Eesti, Läti ja Leedu poliitikute ühisloominguks, lahendusi selle töö tõhustamiseks tuleks samuti otsida koos ja eeskätt Balti Assamblee sees, millele juhtis oma kirjas tähelepanu näiteks Läti delegatsioon. Kahjuks arvab üks osa Eesti poliitikutest, et vaid nemad teavad tõde ja saavutamata kodus ühist arvamust, ruttavad oma arusaamu maailmale kuulutama.
Liitumine Euroopa Liiduga ei tähenda rahvusliku ja regiooniti aetava välispoliitika lõppu. Ühinenud Euroopas on ruumi ka regionaalsetel parlamentaarsetel foorumitel, mis oma tegevusega toetavad Europarlamendi ja rahvusparlamentide seadusloomet, aitavad kujundada regionaalpoliitikat, teostavad parlamentaarset kontrolli ja suhtlevad teiste regionaalsete organisatsioonidega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)