Uus Vabadussõda pole enam mägede taga

Juhtusin kuulama eurovolinik Siim Kallase esinemist Hommikutelevisioonis. Palju sõnu, ei midagi asjalikku. Kuid tema laialivalguv jutt tekitas küsimusi, millel tahaks pikemalt peatuda, sest inimesed vajavad arusaamist, et kõik ei ole kaugeltki nii, nagu rahvale serveeritakse.

On täiesti tõsi,

nii nagu väitis Kallas, et oma tegevust planeerides peab tehtavatele kulutustele leidma katteallikad. Kuid kas ikka on kõikides finantskriisi tekitamise pattudes süüdi kreeklaste üle jõu käiv elustiil? Kindlasti mitte. See saab olla katalüsaatoriks ehk protsessikiirendajaks, kuid ei ole kindlasti põhjus. See vajabki veidi lahtiseletamist, kui vaadelda tänast finantssüsteemi lähemalt.

Kuidas saaks üks riik eksisteerida ilma välisvõlata ning olla vaba rahvusvaheliste finantsmonopolide intressiorjusest? Lihtne ja loogiline vastus on, et selle riigi väliskaubanduse bilanss peab olema positiivne. Kui räägime riikide grupist ja ühtsest majandusruumist, kus eksisteerib riikidevaheline vabakaubandus, siis on loogiline, et ka selle grupi positiivne majandusmudel saab eksisteerida ainult grupiga liitunud riikide ühtsetes protektsionismi tingimustes. Eks selleks ole majandusühenduse välisele importkaubandusele seatud ühtsed majanduspiirangud koos kaitsetollidega.

Ühesõnaga, läheb ühendusel hästi, läheb ka liikmesriikidel suurepäraselt. Tundub olevat õilis ja õiglane majandusmudel. Kõige hullemad valed on aga pooltõed. Reaalsus on siin veidi teistsugusem kui väidetakse. Vastuolu tekib lihtsa pisiasja pärast, mida võime hellitavalt nimetada intressiorjuseks.

Et protsessi mõista,

võime lihtsustatult ja täiesti vabalt vaadata, jättes kõrvale detailid ja erisused, kuidas meie igapäevane käiberaha ringlusesse satub. Suur ja määrav enamik iga päev käibivast rahast saab alguse pankade antavatest laenudest. Läheb ettevõtja panka ning sõlmib tagatise ja isikliku käenduse alusel pangaga laenulepingu. See tegevus on kahjuks paljudele tuttav.

Näiteks saab ettevõtja pikaajalise laenu kümneks aastaks, intressimääraga 10%. See tähendab seda, et kümne aasta jooksul peab ta intressidena tagastama pangale täpselt kaks korda rohkem raha, kui ta laenuks sai. Jälle lihtne ja loogiline. Lisaks kõigele peab laenusaaja tõendama pangale oma äriplaani vettpidavust, et laenusaamine üldse võimalikuks osutuks. Hakkab siis meie ettevõtja laenu abil äri ajama ning maksab korralikult, vastavalt maksegraafikule, pangale intresse.

Kuid ega ta üksinda pole laenu võtnud. Laenanud on enamik ettevõtjaid ja ka kohalik omavalitsus on pöördunud panga poole laenude saamiseks, lootes intressid ja tagasimaksed kindlustada riigi eraldistest, mis koosnevad üldjuhul ettevõtjate ja töötajate otsestest ja kaudsetest maksustamistest. Ei ole laenuvõtmisest vaba ka riik, kes on pöördunud oma rahavajaduste kustutamiseks riigist sõltumatu keskpanga poole, kes delegeerib tehingu teostamise erapankadele. Riik loodab samuti oma laenude kustutamisel talle kuuluvate ettevõtete kasumile, kes on omakorda laenudega käsist ja jalust seotud ning sellega ka loomulikult intressiorjuses. Laenu kattevarana on arvestatavad järjest suurenevad aktsiisimäärad, käibemaks jne.

Ja nii ongi,

et riigi siseringlusesse paisatud käiberahad on enamasti pankadelt laenatud ning iga laenaja peab maksma kümne aasta jooksul pangale tagasi sama palju kui laenas. Ajapikku liigub väljalaenatud rahakene jälle intressidena panka tagasi ning me loeme õõvastavaid uudiseid riikide ja kodanike võlgadest ning maksujõuetusest, mille kõrval torkavad silma uudised pankade suurtest kasumimarginaalidest.

Kõige hullem on siis, kui riigis domineerivad võõrkapitalile kuuluvad pangad, kes oma kasumi lisaks kõigele muule ka riigist välja viivad.

Rahandussüsteemi

on täiesti õigustatult võrreldud elusorganismi vereringega. Kujutage nüüd ette, et iga ringiga, mil veri teie organismi läbib, peate loovutama 100 ml verd teie küljes parasiteerivale puugile. Varsti olete kuivaks imetud ning kui kellegi armust saate liitrikese verd veeni juurde, olete kohustatud loovutama juba 150 ml verd igalt ringilt. Sellise mudeli korral on letargiline lõpp garanteeritud. See peaks olema kõigile üheselt mõistetav. Ka neile, kes rahustavad rahvast muinasjuttudega igavesest elust ja majanduse täiendavate laenude võtmisega elavdamise võimalustest.

Tänase finantssüsteemi tulemusena kontsentreerub kapital järjest kiiremini kitsa rühmituse kätte ning reaalne raha kaobki igapäevasest ringlusest, olles majanduskriisi põhiliseks põhjuseks - kui mitte arvestada rahva lollust sellele kõigele läbi sõrmede vaadata.

Teades veel, et raha ei ole enam reaalsete väärtustega tagatud ekvivalent, vaid ostetav ja müüdav kaup, saame mõista, et see kiirendab veelgi kollapsi teket. On ju välja laenatud virtuaalnullide tagatisteks reaalsed väärtused, mis leiavad läbi pankrottide ja kunstlikult loodud finantskriisi uued omanikud, kes astuvad selles püramiidskeemis hävinute asemele.

Pole mõtet süüdistada

ei Kreekat ega Portugali. Nad on lihtsalt ohvrid Saksa ja Prantsuse pankade käes, kes kontrollivad ka oma riikide valitsusi. Oma olemuselt võime neid protsesse võrrelda sõjaga, kus võõrjõud hõivavad riigi reaalsed ressursid ning rahvas sunnitakse meelepäraselt käituma.

Selle tõestuseks ongi Kreekale peale sunnitud nn abinõude pakett, mille tulemusena suur osa loodavast rahvuslikust rikkusest liigub intressidena riigist välja ning riigile kuuluvad ja võimalikku kasumit teenivad strateegilised ettevõtted tuleb panna müüki. Ning võib juba ette arvata, kes nende üle kontrolli saab. Sõda käib täiel rindel ning lambanahka rüütatud hundid meelitavad mesijutuga oma võrku järjest uusi ohvreid. Juba on järg jõudnud Lätini. Pole oluline, kes selles ringmängus esimesena käpuli kukub. Lõpuks on kõik pikali.

Mis ikkagi juhtuks riigiga,

kes lihtsalt laseks raha riigisiseselt ringlusesse ilma intressideta ning tekitaks rahast ekvivalendi kaupade vahetamisel? Tühistaks orjastavad välislaenud ning soodustaks lokaalset raharinglust, vahetades oma territooriumil loodud produkti vajalike kaupade vastu teistest regioonidest?

Lähiajaloost on teada, kui ruttu taastati just nii riigikodanike sotsiaalne turvalisus. Äkki peaks ajama seljad sirgu ja uuesti proovima? Äkki oleks tõesti auväärsem surra püsti, kui lasta oma lastel põlvili elada?

Kui vaadata Eesti lähiajalugu,

siis taasiseseisvumise järel olime riigina palju paremal järjel. Kroon oli kõva raha ning ülereguleerimata liberaalne majandus, mida toetas metsa- ja metallieksport, andis alust arvata, et normaalsete suhete loomisel Venemaaga saab meie riigist tõesti riik, mis väärib kaitsmist ja ülesehitamist. Oleks olnud vaja vaid kainet talupojamõistust jääda Venemaa jaoks aknaks Euroopasse.

Me lasime end hullutada NATO vihmavarjust ning Vaba Maailma pudrumägedest. Saime tasuks süveneva intressiorjuse ja võõrpangad. Kõik, kes kutsusid rahvast õigel ajal mõistusele, sildistati populistideks.

Täna üritavad võrdsematest võrdsemad oma reeturlike tegude õigustamiseks ümber kirjutada meie endi lähiajalugu. Kas või väites, et Nõukogude Eestis puudusid restoranid. Praegu saame veel oma lastele öelda, et see on vale. Aga kui meid enam ei ole?

Täie tõsidusega võime nüüd väita, et II Põhjasõja võitsid rootslased ning uus Vabadussõda ei ole enam mägede taga. Saab see siis alguse siit või Kreekast, vahet pole. Kuid selleks, et vastu astuda võlakriisidele, peaks alustama üleskutsest „Kõigi maade intressiorjad, ühinege!".

HARRI RAUDVERE

[ESILETÕSTED]     Sõda käib täiel rindel ning lambanahka rüütatud hundid meelitavad mesijutuga oma võrku järjest uusi ohvreid. Juba on järg jõudnud Lätini. Pole oluline, kes selles ringmängus esimesena käpuli kukub. Lõpuks on kõik pikali.

Äkki oleks tõesti auväärsem surra püsti, kui lasta oma lastel põlvili elada?

[Pildiallkiri]   RAHAD LIIGUVAD: Riigi siseringluse käiberahad on pankadelt laenatud ning iga laenaja peab maksma kümne aasta jooksul pangale tagasi sama palju kui laenas. Väljalaenatud raha liigub intressidena panka tagasi ning loeme õõvastavaid uudiseid riikide ja kodanike võlgadest ning maksujõuetusest, mille kõrval säravad uudised pankade suurtest kasumimarginaalidest. Kõige hullem on siis, kui pangad riigis kuuluvad võõrkapitalile ja kasum viiakse välja.

Jaga |