Ela, kasva, Eestimaa!

H. Järv,      24. aprill 2002


Olgu meremees või tudeng,
autojuht või metsamees,
lihtsalt lauas ei või istu,
pudel märjukest on ees.

Alkoholiuima sees
sipleb eesti naine, mees.
Töötu olla on ju häbi,
viinaklaasist otsib abi.

Tänapäeval moeks on saanud
abielulahutus.
Lapsed, need ei oma tähtsust,
paljud neist on kodutud.

Vargused ja röövimised,
puudujääk ja altkäemaks.
Karistus on tingimisi,
hiljem kõnnib nagu saks.

Kodanik, kes sind küll kaitseb,
mõrtsukate õnn see õitseb.
Surmanuhtlus jäeti ära,
ehk küll oli palju kära.

Moodsaks teha vangimajad -
see on nüüdse aja püüd.
Vargamäed ja sulipoisid
hõisata ehk võivad nüüd.

Põllumeestel vesi silmis,
põldu näed vaid kinofilmis.
Põllul õitsvad ohakad,
sadat liiki putukad.

Lõõga meil seatakse sarvile,
veetakse Euroopasse.
Lubatakse taevamannat,
kui sa hinge neile annad.

Paljud lähvad nutuga
Sinu pinnalt, Eestimaa.
Õigel mehel siin on kitsas -
varas istub vargal otsas.

Eestlane, sa ole visa,
ära tõsta ainult kisa.
Küll need hullumeelsed päevad
meie juurest kord ka kaovad.

Seitsesada orja-aastat
ei me rahvast suutnud laasta.
Läksid parunid ja vonnid
nagu peksasaanud könnid.

Küllap päevi leebeid tuleb,
Taevataat me palveid kuuleb.
Ahnitsejad lõhki läinud,
pesupäev neist üle käinud.

Siis sul hüüan, Eestimaa,
ela, kasva, õitse sa!
Kanna kauneid viljapäid,
perekondi, lapsi häid!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)