Vaikuseta promilliga vägivallast

Muidugi lükati see süüdistus kohe ümber. Tegemist oli rumala jutuga. Nii mulle kui ka teistele oli see arutelu aga mitte ainult rumal sellepärast, et inimesi süüdistati alusetult, vaid ka seetõttu, kui parastavalt seda tehti. See on väga ohtlik tee, kui räägime asjadest lõõpivalt ja ette mõtlemata, mida see endaga kaasa võib tuua. Vägivallas inimese süüdistamine alusetult on iseenesest väga ohtlik ja ebaõiglane. Tõsi, teleekraanil paistis olevat ühe paari vahel võib-olla küll arusaamatus, aga see pole üheski suhtes harv nähtus. Võimalik, et tegelikult polnud arusaamatustki. Kui me aga tõesti räägime juba vägivallast oma kaaslase suhtes, siis väärib see hoopis teistsugust lähenemist ja arutamist. Loodan, et saatejuhid ja teisedki võtsid sellest juhtumist õppust.

Lähisuhtevägivallast tuleb muidugi rääkida, olgu selleks meelelahutuslikum hommikuprogramm või teleekraan õhtul. See on probleem, mis on meie ühiskonnas paraku olemas. Rääkimine aitab eriti ohvritel mõista, et vägivallaga ei pea leppima ning et on võimalusi, kuidas minna eluga edasi vägivallata. Sellega ei tegelda muidugi ainult Eestis. Nägin hiljuti Soome sotsiaalreklaami, mis jättis väga sügava mulje: vanem proua tõstis värisevate kätega teetassi ning kartus ja värin tema kehas kadusid siis, kui majas olev meesterahvas kodust välja läks. Sõnum oli lihtne, kuid tugev, tuletades meelde, et vägivallaga võivad kokku puutuda erinevad generatsioonid ja inimesed peres – vanurid, lapsed, naised, mehedki.

Vägivalla all kannatavad kõik perekonnas, kus rusikalööke esineb. See mõjutab kõiki, kes sellist käitumist oma peres näevad. Noorsoopolitseinik Dei Stein tõi oma vastavasisulises artiklis välja, et sageli mängib rolli lapsepõlvekodu, ja täiskasvanuellu võetakse kaasa kogetud või pealtnähtud vägivald. Viidates perevägivalla põhjusi uurinud Michael Groetschile, tõdes ta, et enamik vägivaldseid mehi kasvab üles kodus, kus lahinguvälja meenutav kodune elu mõjutab laste psüühikat.

Paraku on jätkuvalt oluliseks murekohaks vägivallast rääkides just alkoholi liigtarbimine. Millegi olulise tähistamine alkoholiga on, julgen arvata, väga suure osa Eesti inimeste tavapärane osa. Enamjaolt see pole probleem, sest alkoholi tarbitakse mõõdukalt. Seetõttu ei saa nad ka aru, miks riik alkoholipoliitikat karmimaks soovib muuta. Odavat alkoholi peetakse ju meie majanduse üheks mootoriks, mistõttu siin Soomest ja mujalt käiakse.

Tegelikult on meie seas aga ka neid inimesi, kes ei suuda piiri pidada. Alkohol on jätkuvalt number-üks-põhjus, miks muidu võib-olla verbaalseks jääv tüli kui veerev lumepall kasvab ning muutub füüsiliseks vägivallaks. Kahjuks tähendab see lisaks sinikatele, katkistele luudele ja millelegi veelgi hullemale ka traumat lastele, kes seda kõike pealt näevad.

Alkoholipoliitika muutmine teenib just seda eesmärki, et kraadiga jook ei muutuks kättesaadavamaks. Inimeste sissetulekud on aastate jooksul valdavalt siiski kasvanud ja ka järgmisel aastal 500 euroni tõusev tulumaksuvaba miinimum jätab inimestele rohkem raha kätte. See raha ei tohi minna alkoholile. Lahja alkoholi aktsiis oli aastaid poliitilise otsuse tõttu justkui kivisse raiutud, võimaldades nii vanematel kui ka paraku noorematel inimestel erinevate maitsete ja kanguskraadiga vägijooki üsna lihtsasti osta.

Seisame Riigikogus põhimõtte eest, et valitsus võib alkoholipoliitikat muuta. Seda ei tehta lihtsalt eelarve täitmiseks või ainult rahvatervise hoidmise eesmärgil. Alkoholiga seonduvad kahjuks ka väga paljud sotsiaalprobleemid, kaasa arvatud vägivald oma lähedaste suhtes. Riigi jaoks peab olema oluline see nõiaring lõpetada. Ükski pereliige ei tohi kannatada ja karta oma tervise pärast ning ükski laps ei pea üles kasvama keskkonnas, kus vägivald on igapäevase elu osa.

Meie president on rõhutanud, et keegi ei tohiks sel teemal jääda kõrvaltvaatajaks. Ka siis, kui lähisuhtevägivald meie elu otseselt ei mõjuta, ei tohi silmi teiste kannatuste ees sulgeda, vaid peame ühiselt sellele vastu astuma.

KESKMÕTE: Paraku on jätkuvalt oluliseks murekohaks vägivallast rääkides just alkoholi liigtarbimine.

KERSTI SARAPUU,

Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

Jaga |