Kodud näevad välja kui vangla

Ajalehtedes kirjutatakse, et varguste vastu on väga efektiivne kodanike ühistegevus ja tehniliste kaitsevahendite rakendamine. Paljud inimesed juba ongi lihtsaimad neist kasutusele võtnud – majadele on pandud metalluksed ja akende ette trellid.

On päevselge, et murdvargusi kaotada pole tänapäeval võimalik. Mida siis teha? Kas tuleb vargustega leppida? Vargusjuhtumite uurimine nõuab täpset analüüsi, sest muidu võib juhtuda (ongi juhtunud!), et karistada saab süütu inimene, aga kurjategija jääb karistamata.

Kui ajas tagasi vaadata, ei mäleta, et esimeses Eesti Vabariigis keegi oleks oma külas vargile läinud. Vargust ei kardetudki – paljudel oli välisukse vastas mingi kepp märgiks, et kedagi pole kodus. Tõsi, mõnes külas oli kuulda ka vargustest: kellel jäi kadunuks hobune, kellel koorem puid, kellel viidi küünist heina. Häbitegu jäi tavaliselt võõraste peale. Kui näppaja oli oma külast, järgnes karm omakohus. Praeguses õigusriigis on vargus ja röövimine aga tavaline nähtus.

ALEKSANDER KÕRGESAAR Jõgevamaalt

Jaga |