Ela Tomson, Elle Kull jt naised ajavad sundüürnike pered kodust välja

URMI REINDE,      26. mai 2004


Kui lugeda üüripiirmäärade kaotamise seaduseelnõu hääletamise tulemusi, vapustab esmajoones see, et naised, kellest osa on kindlasti ka ise emad (osa ilmselt mitte, mistõttu nad ei oska hinnata pere ja kodu väärtust), hääletasid julmalt sundüürnikest emade ja laste kodust väljaajamise poolt.

Ma ei räägi konkreetselt sellest eelnõust, mis lihtsalt üritab lõpetada nn omandireformi, mille mõtlesid välja idaeuroopa varade hõivajad ja mille viisid oma kätega rahvuskaaslaste kallal toime Isamaa poisid (Mart Laari juhtimisel) ja Mõõdukate tüdrukud (Liia Hänni juhtimisel). Nüüd üritavad omandisuhteid oma kasuks pöörata ka kinnisvaraomanike (Sven Sester, Tõnis Palts jmt) rahaga võimule tõusnud Res Publica ja kitsa omanikeringi huvide esindaja Reformierakond.
Ma räägin pigem sellest, kui sügavalt ikka peab olema poliitiline loom, et unustada igasugune inimlikkus, et olematuks muuta igasugune õiglustunne ja minetada igasugune halastus. Ma alustan hääletustulemuste nimekirja lugemist Ela Tomsoni (Res Publica) nimest, kes hääletab selle vastu, et sundüürnikud võiksid mõndagi aega veel oma kodus elada, kuni neile leitakse mõistlik ja vastuvõetav kompensatsioon. Ela Tomson ei saa aru, et Eesti riik ja Eesti poliitikud võiksid siiski tunnistada ühel päeval tohutut ja parandamatut viga, mil nad ajasid käe tublide kodanike kodudesse ja hävitasid need. Selle vea mõju ületab inimpõlvede eluea. Ma ei tea, kas Ela Tomsonil on lapsi, kuid ta on jätnud alati nii meeldiva ja malbe mulje, et mul on raske uskuda, et ta ise tahaks koos lastega lahkuda, kompsud käes, kodust teadmatusse. Sisuliselt hääletas Ela Tomson küüditamise poolt.
Täpselt sama tegi kolme lapse ema Elle Kull, kes on suurepärane inimene, näitleja ja heategevusliku lasteorganisatsiooni UNICEFi Eesti esindaja. Ja ometi tõuseb temagi käsi teiste perede laste vastu. Elle Kulli puhul on seda masendavam teada, et tema laste isa ja abikaasa Ago-Endrik Kerge oli mõnda aega Tallina kesklinna korterikomisjoni liige, kus ta pidi nägema sadade inimeste tragöödiat, kes komisjonis oma perele uut kodu lunimas käisid.
Reformierakondlane Signe Kivi hiilgab avalikkuse ees oma viielapselise staatusega, kuid sundüürnike lapsed on talle tüütu prügi, mille saab ära puhuda ühe hääleandmisega nende kodude kaotamise poolt. Kusjuures üks väheseid omanike maju (tallinlased teavad, nn Kaarmanni pood Raekoja platsil), mis jäi omanikule tagastamata, oli see maja, kus elab Signe Kivi pere. Kui tagastamine oli nii õiglane ja ettevõtlust arendav, kas siis Signe Kivi ei viiks oma kodu võtmeid siiski tõelisele omanikule, näidates seega sundüürnike peredele eeskuju, kuidas uhkelt ja püstipäi oma kodust tänavale kõndida?
Nelli Kalikova (Res Publica), tuntud narkomaaniavastane võitleja, hääletab samuti perekondade ja kodude vastu – märkamata, et narkomaania on sageli millegi hirmsa tagajärg. Miks mitte kodukaotuse tagajärg? Silmakirjalikkus ei ole poliitikut eriti kaunistav omadus.
Oh naised, naised! Minu arust olete te segi ajanud kaks mõistet – poliitika ja omakasu! Kui tavaliselt öeldakse, et üks inimene suudab teist mõista alles pärast seda, kui on ise midagi samasugust üle elanud, siis poliitik peaks olema laiema maailmanägemisega. Vastasel korral pole ta poliitik, vaid lihtsalt rumal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (42)